Janek on käinud verd loovutamas 32 korda, selgub doonorikaarti uurides. Esimene kord oli 1999. aastal. Verekeskus tuli väeossa ja kaitseväelastele anti võimalus. Janek oli üks neist, kes mõtles, et miks mitte. „Pole mul selle tegevuse juures mingit erilist üllast eesmärki või missiooni. Kui kedagi saab aidata, miks siis mitte," selgitab Janek. „Seda enam, et vereloovutamine teeb ka endale head. Annad oma koguse ära ja pärast on nii mõnus kerge tunne. Räägitakse, et vere loovutamine pidavat kiirendama vereloomet ka." Varem oli tal töölepingus lausa märge sees, et doonorid saavad iga loovutuse eest ühe vaba päeva. Ka praegu suhtub tööandja tema „hobisse" soosivalt. „Mind pole küll kunagi takistatud doonoripäevale minemast," kiidab Janek oma ülemusi. Enamiku oma vereloovutusi ongi ta teinud siinsamas Keilas tervisekeskuses toimunud doonoripäevadel.

Kõige rohkem on Eestis verd loovutanud pärnakas Hans Himanen. Saladuskatte all võib öelda, et saabuval esmaspäeval kavatseb ta loovutada 222. korda ja siis on ta kokku andnud abivajajatele 100 liitrit verd.

Kahtlejad võivad öelda, et mis viga sel valgekrael verd anda, tal pole ju füüsilist koormust. Tegelikult on küll. Janek Lehtpuu mängib erinevaid pallimänge, käib regulaarselt jõusaalis, vahele jooksmised-suusatamised-rullitamised, vähemalt kolmel korral nädalas ja alati täie rauaga, nagu trennis on kombeks.