Keila mees Soome sõjas: langenud Soome vabaduse ja Eesti au eest

 (12)
Keila mees Soome sõjas: langenud Soome vabaduse ja Eesti au eest
Talvel liikusid jalgratturid suuskadel.Fotod: Elmar Kobrusepp

Keilast pärit Elmar Kobrusepp langes 1943. a sügisel Soome sõjas võideldes koos hõimuvendadega Nõukogude vägede vastu. Mälestust sõjasangarist on hoolega hoidnud tema noorim vend Kalju.

Kobruseppade pereisa Juhan pärines Padise vallast Kobru külast. I maailmasõja aegu oli ta Tallinnas ja töötas Volta tehases sadulsepana. Sealt tuli Keilasse meesterätsepaks ja ehitas raudteest lõuna poole alevi serva Sõja (nüüd Tähe) tänava krundile perele maja. Juhan Kobrusepp oli Keila alevi volikogu 1. koosseisu liige, vaadetelt sotsialist.

Perre sündis ridamisi viis venda. Elmar kui kõige vanem sündis 5.12.1914, järgnesid Erich, Hugo ja Ülo. Kalju, noorim vendadest, kes praegu ainsana elus, sündis 2.09.1932 ja elab tänagi perekonna krundil enda ehitatud uuemas majas.

Elmar Kobrusepp Foto: kaitsevägi

Mitmekülgne vend Elmar

Elmar Kobrusepp õppis Riigi Tööstuskoolis mööblitisleriks ja teenis aega maist 1935 kuni detsembrini 1936, seega üle 1,5 aasta. Ta oli Tallinna lähedal dislotseeritud 10. üksiku jalaväepataljoni 3. kompaniis jalgrattur, talvel suuskur, auastmelt kapral. 1941. a suvel varjas ennast mobilisatisooni eest Ohtu rabas, oli kaitseliitlane.

Suure vanusevahe tõttu mäletab Kalju oma vanemat venda põgusalt. Aga Elmari suure fotohuvi tõttu on tal palju pilte vennast. Alles on ka venna vana Agfa fotoaparaat. „See oli tal Soomeski kaasas. Fotoaparaat saadeti pärast venna surma koos muude isiklike asjadega Eestisse vanematele,“ kiidab Kalju soomlaste ausust. „Ainult film oli välja võetud, sõjaolukorras on see endastmõistetav.“

Elmarist jäänud pildid annavad temast hea ettekujutuse. Ta pildistas nii Keilat kui sõdurielu, aga ka sõpru ja sugulasi. Elmar oli kirglik kala- ja jahimees ning keskne kuju erinevates seltskondades.

Üksiku jalaväekompanii jalgratturid rivistusel. Annika Haas / Eesti Ekspress

Neli kuud Soome sõjas

1943. aastal põgenes Elmar Kobrusepp laeval Paldiskist Hankosse. Soome mineku kohta pidas ta päevikut – iga olulise päeva kohta kirjutas väiksesse taskuraamatusse paar lauset: „Mai 24. Esmaspäev. Sõitsin Keilast 11.50 Paldiskisse. Õhtul 23.30 hiilisin laeva.

Mai 25. Teisipäev. Sõitsin Paldiskist kell 10 välja. Jõudsin Hankosse 22.00. Ööbisin ingerlastega ühes.

Mai 26. Kolmapäev. Hommikul teatasin endast, mind saadeti politseisse, sealt teise ingerlaste laagrisse.

Mai 27. Hankost viis mind politsei Helsinkisse. Tund või kaks hiljem lasti vabaks...“

11. juunil võeti Elmar Kobrusepp kapralina Soome sõjaväkke ja juba järgmisel päeval saadeti ta koos teiste meestega Viiburisse. Varsti pärast õppusi väeosas saadeti nad rindele.

Elmar Kobrusepp langes 4. oktoobril 1943 Rajajoki lahinguväljal Soome vabaduse ja Eesti au eest, nagu kirjutas vanematele saadetud teates kolonel A.Procopé. Kaastundeavalduse saatis samuti Soome Sõjajõudude ülemjuhataja Mannerheim: „Minu kohuseks on teatada, et Elmar Kobrusepp langes võitluses Isamaa vabaduse ja kõige selle eest, mis meile on püha ja kallis. Tunnen kaasa oma sügavas leinas. Lohutagu teid teadmine, et olete andnud Soomele kõige kallima ohvri.“ Soome maa ja rahva eest elu ohverdanud poja auks ja mälestuseks andis marssal Juhan Kobrusepale leinapaelaga IV klassi Vabadusristi mõõkadega.

Elmar Kobrusepp maeti kui sõjasangar. Koos vabadusristi ja leina-aadressidega saadeti Keilasse vanematele ka matuste kava ja väljalõige ajalehest, kus ärasaatmist kirjeldatakse. Unikaalne dokumentatsioon Soome armee suhtumisest ja kommetest. Elmar Kobrusepp maeti Helsingis Hietaniemi kalmistule kui sõjasangar. Leinatalitus kabelis algas Axel von Kotheni hümniga, mille esitas Helsingi garnisoni orkester, ja Sibeliuse eleegiaga orelil, mille järel toimus õnnistamine. Pärast Händeli Largot algas pärgade panek. Kolonel Procopé pani pärja Peakorteri vabatahtlike büroolt, mille järel pandi pärjad langenu rindekaaslaste ja väeosa poolt. Helsingi Eesti Seltsi poolt esitasid lugupidamisavalduse mag Laid ja proua Nivanka, millele järgnes ebaharilikult suur lillede hulk Soomes elavatelt eestlastelt. Pärast seda, kui sõjaväeorkester mängis „Integer vitae“ ja psalmi „Jumal õnnista“, kanti sark kabelist välja ja lasti „Porilaste marsi” saatel kangelashauda.

Loe veel

Milline lugupidamine Eesti vabatahtliku sõjamehe suhtes ja seda ajal, mil käis veel jätkusõda! Soome armee suhtumist ei jõua ära imestada ka vend Kalju. Küsimusele, kas ta on käinud Helsingis venna haual, vastab Kalju, et plaanis on veel minna. „Sugulased on käinud, mina ise pole veel jõudnud. Aga mul on pilt tema hauast, kõik on soomlastele omaselt kaunis ja korras. Nad hindavad kõrgelt mälestust langenud sõjameestest.“

Elmari fotoaparaat on tänagi alles kui perekonna reliikvia. Aastakümneid on see teeninud ka Kaljut, kes sarnaselt vennaga on pildistanud nii Keilat kui lähedasi, eriti meeldib talle pildistada loodusvaateid. Eriti südamelähedased on Vihterpalu kandi metsad, kuhu ta sõidab tänaseni. Lisaks pildistamisele on Kalju ära õppinud fotode skaneerimise ja arvutiga töötlemise. Kõike seda soliidses vanuses. „Selles ei ole midagi keerulist. Tänapäeva tehnika annab palju võimalusi vanu pilte paremaks töödelda, lisada piltidele allkirju jne. Tahan kõigile sugulastele paljundada Elmari fotod ja dokumendid, et neilgi oleks mälestus meie peres sirgunud soomepoisist,“ ütleb Kalju oma soovi.

Poola tankett

Poola tanketid

Sellel Elmar Kobrusepa tehtud fotol näeme Poola tankette, mis vajavad põhjalikumat selgitust.

1928. a moodustati olemasolevatest I maailmasõja aegsetest soomusmasinatest Autotankirügement, mis mõne aja pärast sai 11 (valmistati 13) Tallinna Arsenali tehases tehtud moodsat soomusautot. Rügemendi 1. kompanii asus Tallinnas.

1935. a jõudsid kohale 6 Poola tanketti (TSK mudel). Iga tanketi meeskonnas oli 2 meest, masinad ise kaalusid 6 tonni ja võisid sappa haakida ka roomikjärelvankri. Poola armees nimetati neid luuretankideks. Ehitatud olid need Vickers Amstrongi firma kergetanki eeskujul. Poolas olid tanketid seeriatootmises, II maailmasõja alguseks oli neid valmistatud ligi 600. Veel tehti Poolas umbes 150 kergetanki, mis aga olid Wehrmachti soomusmasinate massi ees jõuetud.

II maailmasõja puhkedes ei olnud Eesti sõjaväel ühtegi tõelist moodsat tanki. Paldiski kaudu 1919. a Judenitši armeele saabunud soomustankid seisid angaarides ja ootasid vanarauaks muutmist. Küll oli tankitõrjekahureid ja Arsenalis tehtud korralikke tankitõrjepüsse. Nii et mingi tankitõrjevõimekus oli olemas 1939. aastal.