Keila Taastusravikeskusel täitub 20 aastat
Paljud ei pruugi teadagi, et Keila haigla hoones on mitu erinevat raviasutust. Tekitab see palju segadust?
Omajagu. Eriti tundsime seda siis, kui dr Peri käitumine Keila haigla nime „Pealtnägijas“ jm meedias kuulsaks tegi. Siis pidime oma patsientidele pidevalt kordama, et meie taastusravikeskus pole see Keila haigla, millest kõik räägivad. Vahepeal oli isegi tunne, et vaheta või raviasutuse nimi ära. Peale meie asub haiglahoones veel SA PJV Hooldusravi,
Teie ravi spetsiifika ja suuresti ka patsiendid on erinevad?
Hooldushaigla tegeleb valdavalt vanuritega, kel on raske endaga toime tulla. Nende ravi seisneb põhiliselt vaevuste leevendamises. Meie tegeleme haigetega, kes suunatakse taastusravile pärast operatsiooni, insulti vm raskekujulist haigust. Taastusravi on üks aktiivravi osa, mille käigus püüame haige tavaellu tagasi tuua.
Kui see ei ole võimalik, siis õpetame vähemalt abivahendeid kasutama ja maksimaalselt endaga toime tulema. Meil töötavad selle eesmärgi nimel 3 logopeedi, 3 psühholoogi, 8 tegevusterapeuti, 12 füsioterapeuti ja 5 arsti. Lisaks õed, sanitarid jm tegevust toetav personal.
Patsientidest ilmselt puudust ei ole?
Pigem on puudus rahastusest. Avatavate kohtade arv sõltub Haigekassa rahastusest. Kuna ravi on kallis, ei ole patsiendid üldjuhul võimelised selle eest ise tasuma. Haigeid suunavad meile taastusravile haiglad, valdavalt meie põhiline koostööpartner Põhja-Eesti Regionaalhaigla, nendega on sõlmitud pikaajaline koostööleping taastusravi teenuse osutamiseks. Keila Taastusravikeskus on suurim insuldijärgset taastusravi osutav haigla.
Kuidas Keila Taastusravikeskus sündis?
Keila haiglas töötades rajasin siia neuroloogiaosakonna ja olin ise selle juhataja. Kui Eestis algas meditsiinisüsteemi uuendamine ja aktiivravi koondati Tallinna, otsustasin rajada siia taastusraviüksuse, mille notar pabereid vormistades kõlavamalt keskuseks nimetas. Algul oli meil ainult 6 palatit. Haigekassalt lepingute väljavõitlemine toimus vere hinnaga. Alustada oli äärmiselt raske, aga me olime optimistlikud. 2009. aastal hakkasime koostama europrojekti Keila haigla renoveerimiseks, milleks õnnestus saada 3,9 mln eurot. Projekti koostamiseks kulus kokku mitu aastat tihedat tööd, kuid 2011. aastal otsustas PERH Keila haigla ärimeestele maha müüa ja seda koos meie koostatud europrojektiga, mida täna üritab PJV meeleheitlikult realiseerida.
Ja teist said rentnikud?
Täna me rendime haigla kahel korrusel kokku ligi 2000 m2 pinda. Tegelikult pole ruumide rentimises midagi halba, aga kõik sõltub sellest, kui tugev ja tegus on organisatsioon, kes pinda rendib. Seniste kogemuste põhjal ma tuleviku suhtes küll kindel ei ole. Oleme otsustanud taastusravikeskuse tarvis Tallinna maja ehitada.
Miks Tallinna?
Liigume suurtele haiglatele lähemale. Pealegi valdav enamus meie arste ja spetsialiste elab Tallinnas.
Olete üle elanud Keila haigla loomise ja likvideerimise. Mis tundega te hommikuti tööle tulete?
Mõtlen ainult tööle, nii on parem. Mälestused kunagisest Keila haiglast ja selleaegsest kollektiivist on nii eredad, nagu oleks kõik eile olnud. Meil oli väga hea haigla ja noor edumeelne arstide kaader. Maja oli uus, sisustus uus, me tegime imeasju. Keilas oli siis tipportopeedia, head kardioloogid, Seppo põletushaavade ravikeskus... Rivo Kotkas haigla juhina suutis luua väga võimeka meeskonna ja meid innustada. Mäletan, kuidas ta organiseeris Rootsist haiglale esimese kompuutri ja millise õhinaga me selle abil esimest korda patsiendi aju uurisime. Kui käisime Taanis külas sõprushaiglal, vaatasime imestusega, kuidas haigeid päev pärast insulti liikuma aidati. Meil oli siis tavaks lasta patsiendil kolm päeva lamada ega juletud teda isegi voodis pöörata. Seda nähes saatis Kotkas mind Taani õppima.
Mis on endistest kolleegidest saanud?
Osa neist töötavad erinevates Tallinna haiglates, paljud on läinud ära Soome. Mitmed alles plaanivad Eestist lahkuda.
