Keilasse tulid sakslased tõesti jalgratastel

 (15)
EV95 portreed
Hillar PalametsFoto: Hendrik Osula

Seda 1918. a külmal ja lumerohkel kevadtalvel, kui keiserlik vägi mõni kuu varem vallutatud Lääne-Eesti saartelt Tallinna suunas liikus. Mäletan poisinagana, et 1938. a jutustasid nii mõnedki põliselanikud isiklike kogemuste alusel neist 20 aasta tagustest sündmustest. Ja ma ei saanud kuidagi uskuda, et saksa sõdalased tulid talvistel teedel jalgrattail pedaale sõtkudes. Suuskadel olnuks teine asi. Aga siin ajasid meenutajad küll midagi segi.

Hiljem, ajaloolasena, lugedes dokumente, uurimusi ja mälestusi, pean tunnistama, et keilalastel oli õigus. 1918. a 23. veebruari pärastlõunal Keilast lõunasse jäänud lagedal ja lumisel mõisaväljal hargnenud lahing toimus tõepoolest umbes saja saksa sõduri-jalgratturi ja neljasaja Tallinnast rongiga Keilasse toimetatud eraisiku-punakaartlase vahel. Punakaartlased said rängalt lüüa, kaotades langenutena vähemalt 40 meest ja naist sakslaste 4 vastu. Tulijad olnud nende endi väitel vaid politseioperatsioonil Baltikumis elavate suguvendade päästmiseks enamlaste terrori eest. Ja need, kes seda takistasid, kuulusid kohapeal mahalaskmisele, nagu bandiitide-partisanidega ikka oli tehtud. Seda enam, et punaarmeelased olid tsiviilriietes ja nende seas sõdis naisigi, mis oli sakslasi eriti ärritanud.

Hiljem olen teada saanud järgmist. Saksa armees formeeriti noortest ja kehaliselt tugevatest meestest spetsiaalsed jalgratturite üksused. Need pidid pealetungi käigus odaotsana üllatama taanduvat vaenlast ja tegema teed järgnevaile tavadiviisidele, kelle liikumine oli kaasasolevate kahurite ning vooride tõttu jalgratturite omast tunduvalt aeglasem.

Etnoloog Gustav Ränk, kes nägi 15aastase noorukina Saaremaale maabunud võõraid sõjamehi, kirjutas: „Maanteel sõitis mulle vastu lõpmata rodu jalgrattureid, seljas sinakas-rohelised mundrid, jalas nöörsaapad sääresidemetega ja peas sügavapõhjalised kiivrid, just nagu väikesed supipajad. Jalgrattadki nende all olid ennenägematud, kummide asemel vetruvad raudvitsad peal, nii et sõit mööda kruusateed käis valju kriginaga.“

Keila lähistel lahingu võitnud sakslased ööbisid rampväsinutena alevis ja asutasid ennast järgmisel päeval, pühapäeval 24. veebruaril Tallinna poole teele. Siis olid ka muud üksused, kelle liikumist juhiti Saue mõisa paigutatud staabist, linna lähistele jõudnud, nii et 25. veebruari keskpäevaks olid saksa väed Revalis. Aga eelmisel päeval oli siin jõutud välja kuulutada Eesti vabariik, kusjuures vaid riivamisi mainitakse, et veelgi varem, 23. veebruari õhtul oli iseseisvusmanifest loetud rahvahulkadele ette Pärnus, Endla teatrimaja välisrõdult. Nii et ka sellest sündmusest võiks hakata arvama vabariigi sünnihetke.

Äsja Marie Underiga abiellunud Artur Adson meenutas päikesepaistelist ja küllaltki külma 25. veebruari Tallinnas. Nad olid keskpäevaks jõudnud Peetri platsile – Vabaduse väljakule. „Näeme taevas lennukit, mida sadama poolt laevadelt tulistatakse – põgenevad bolševike laevad püüavad seda oma kahuritega maha võtta. Korraga on saksa vägede algus Peetri platsil. Jalgratturite kolonn – higised ja lõõtsutavad noorukesed soldatid, peas teraskiivrid, hüppavad ratastelt. Nad olla tulnud Haapsalu poolt ja üle väinagi sõitnud ratastel.“

Kes soovib aga lähemat teada Keilas 22.–25.02.1918. a toimunust, võib lugeda Johanna Lahesalu käsikirja Keila minevikust (masinkirjas eksemplarid 1973. aastast), mis Harjumaa raamatukogus on olemas ja vabalt saadavad.