Kiri Ama külast: Kodutunne tekib ühistegevuses
Põliseid külaelanikke jääb aegapidi aina vähemaks. Seda enam teeb rõõmu, et nende järeltulijad oma sünnikodu ei unusta. Vähemasti suviti, kui on puhkuste aeg ja lastel koolivaheaeg. On ka neid, kes on endale alalise kodu soetanud või siis veedavad suve oma maakodus. Miks tihti valitakse elamiseks meie, Ama küla? Küllap on neid valikuid mõjutanud kaunis ümberkaudne loodus, veekogude lähedus, korralik teedevõrk. Meeldiv on tõdeda ka seda, kui ruttu inimesed leiavad ühise keele, mis väljendub vastastikuses abivalmiduses ja koostöös.
Rahvarohke jaaniõhtu kiigeplatsil
Argitoimetustest ja muredest vabanemiseks pakub häid võimalusi rahvapidu, mida just jaanipäeval on mõnus pidada. Nii palju rahvast küla kiigeplatsil kui seekord, pole varem siinkandis nähtud. Kui kõige noorem piduline oli kolmekuune ja vanim 84-aastane, siis sinna vahele mahtus inimesi igas eas. Kaugeim õhtuline oli tulnud Saaremaalt. Tuli külla küll vennale, aga südamesopis oli tal soov näha taas oma sünnikodu ning kohtuda lapsepõlve sõprade ja tuttavatega. Külaplats oli enne jaaniõhtut parajat „lihvi“ saanud – muru niidetud, palliplats korrastatud, kiigele asjatundlik pilk heidetud. Õhtut juhtima oli kutsutud Allan Kress Tallinnast. Kui lipp heisatud ja lõke süüdatud, võttis õhtujuht koos Margus Prangeliga (keda võime juba täie õigusega oma küla elanikuks nimetada) juhtimise enda peale. Benji-matkimised, võrkpallivõistlus vett täis õhupallidega, „kuivamaa kanuude“ suur võidusõit ja palju-palju muud. Pidu kestis varaste hommikutundideni. Et üks rahvapidu hästi korda läks, selle eest tuleb tänada kõiki neid, kes sellest osa võtsid. Olgu nad siis oma külast, naaberküladest või kaugemaltki. Rahva tänusõnad kuuluvad külavanemale ja tema perele, tublile Maido Laanistele, Daniilile, Kaidole, Andile, Antile, Üllarile, Kuldarile. Seda lühikest lugu sobiks lõpetada populaarse laulu sõnadega: „kuni su küla veel elab, elad sina ka...“ või sõnu teistmoodi seades: „kuni sina veel elad, elab su küla ka...“
