Koeru kultuurimajas toimub ajalooõhtu Koeru kandi metsavendadest

"Kui teistel puudub moraalne õigus meie valusat minevikku maha salata, siis meil, eestlastel, lasub kohustus oma tragöödiaga ise toime tulla. Vaid meie endi ees seisab ülesanne oma hingehaavad parandada ja minevikus meie kallal toime pandud ebaõiglusest üle saada.

Tõsi, mõista me seda mõttetu ideoloogia nimel korda saadetud ülekohut ei saa. Täpselt nii, nagu ei mõista ükski pere või üksikisik, miks just neist sai kuriteo ohver.

Aga me peame talletama ja hoidma oma ajaloolist mälu. Me peaksime teada saama iga viimse kui vangistatu ja küüditatu saatuse. Samuti me peaksime ilma viha ja eelarvamuseta välja selgitama need, kes kuritegusid toime panid. Ka siis, kui neid pole enam elavate hulgas. Vaid sel juhul jõuame ehk jälile ka neile, mis ajas inimesi selliseid kuritegusid sooritama.

Tõde on ohvrite relv. Tõde on meie relv. Olgu tõe väljatoomine ja selle selgitamine ohvrite kättemaks kurjategijatele ja meie moraalne garantii tuleviku jaoks. Meie tulevased põlvkonnad saaksid siis kasvada teadmises, et meie minevik on avatud ja selge, et ükski kuritegu ja kurjategija ei jää õigusriigis välja selgitamata.

Me peame seda nüüd ja alati meeles pidama. Me saavutasime oma iseseisvuse vere hinnaga ja tee meie iseseisvuse taastamisele oli veelgi suuremate ohvrite hinnaga. Seepärast lasub meil kõigil, kes me naudime täna elu vabas Eestis, kohustus jäädvustada nende mälestus, kes kaotasid oma elu meie vabaduse eest..."

Nii kõneles 25. märtsil 2009 Tallinnas okupatsioonide muuseumis märtsiküüditamise 60. aastapäeva mälestuskonverentsil Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.

Õiged sõnad. Mitmed sotsioloogilised uuringud, nii eestlaste kui välismaalaste poolt tehtud, on jõudnud tõdemuseni, et erinevad repressioonid puudutasid vahetult kuni kaht kolmandikku Eesti põliselanikest. Nende pereliikmeid tapeti, küüditati, vangistati ja pagendati. Ebaõiglaselt, suvaliselt ja ülekohtuselt, minnes mööda mis tahes õigusriigile omastest protseduuridest.

Mis jäi sellises kohutavas, mitme tule vahele jäämise olukorras üle rahval? Ega siin häid valikuid polnudki. Osa elanikkonnast põgenes välismaale. Kel aga see ei õnnestunud, oli sunnitud ju sünnimaal ikka kuidagi edasi elama. Kas siis vooluga kaasa minnes või end varjates ja vajadusel oma elu päästmiseks nurka aetuina ka vastu hakates.

Ning siin ongi see silmapilk, mil Eestimaal oli tekkinud soodne pinnas üleriigilise metsavendluse/ vabadusvõitluse tekkimiseks. Selles liikumises on küllalt selgesti määratletavad kolm perioodi. Metsavendluse esimene laine tekkis vahetult enne Teise maailmasõja algust ja selle esimestel päevadel, 1941. aasta suvel, kui tuhanded eesti mehed Vene mobilisatsiooni eest metsadesse põgenesid.

Teine laine saabus pärast Saksa okupatsiooni lõppu, kui paljudel, kas siis Saksa sõjaväes või Omakaitses olnud meestel, enam häid valikuid polnudki. Sest mõlemas teeninud olid Nõukogude võimu silmis kurjategijad, „kodumaa reeturid", koos kõige sellest tulenevaga. Metsavendluse kolmas laine sündis 1949. aasta märtsiküüditamise ajal, mil väljasaatmise eest õnnestus samuti küllalt paljudel kõrvale hoida. Selliseid inimesi leidus mõistagi ka Koeru kandis, endises Väinjärve vallas. Ja mitte vähe.

Kuid kes siis olid need mehed ja naised? Mida nad korda saatsid? Millest elatusid? Nendele küsimustele ei olegi õigupoolest olemas üheseid vastuseid. Ning nende vastuste seas on paraku ka selliseid, mida meist usutavasti keegi hea meelega teada ei tahaks.

Tänapäeval on metsavendlusest, suuresti tänu arvukatele mälestusüritustele ja -tähiste avamisele, tekkinud avalikkuse silmis valdavat võrdpilt kui mingist heroilisusest pakatavast vabadusvõitlusest, kus sangarlikud metsamehed neetud punastele aina säru tegid ja seikluste vaheajal punkris lõbusalt viina võtsid. Kuid see polnud kaugeltki nii. Sest peale nn illegaalide, kes tavapäraselt vaikselt kuskil kodutalu põranda all või pööningul redutasid ja kes kellelegi mingit kurja ei teinud, oli ka Väinjärve vallas hulk mehi, keda nende poolt korda saadetu põhjal ei saa küll kuidagi teisiti nimetada kui bandiitideks. Sest astuda relvaga vastu NKVD-meestele ja jõhkratele vene sõduritele on siiski üks asi. Kuid hoopis teine, kui mindi omakasu ajel vägivallaga kallale omaenda, samuti puudust kannatavatele rahvuskaaslastele, keda siis oma heaksarvamise järgi rööviti, vägistati ja tapeti.

Metsavendluse ümber tänaseni küütlev rahvusromantiline udu moonutabki paraku tänaseni meie mineviku tegelikke jooni ning on aeg hakata seda jõudumööda hajutama. Muidu jäämegi jäädavalt unelema legendide ja müütide segadikku, adumata, mis väljamõeldised ja mis kunagi reaalselt tegelikkuses aset leidnu.

Seda kõike on nõuks võtnud lähemalt uurida ajaloohuviline Martin S. Kull, kelle sulest on viimaste aastate jooksul ilmunud sarjas METSAVENNA-ERI terve rida raamatuid. Neist kolm - „Puhake, paremad pojad III-IV" ja „... kuni surm teid lahutab" - räägivad Järvamaa, ja eriti Koeru kandi metsavendadest.

Raamatuid on piiratud hulgal müügil alates 27. veebruarist Koeru kõrtsis asuvas Loomepalmiku käsitööpoes Paide tee 2.

 „Nagu iga teinegi rahvas, saame päriselt tunnetada oma minevikku ainult ilma selle tumedaid ja traagilisi tahke eitamata."

Need Rein Raua poolt öeldud sõnad seisavad motona Kulli raamatute tiitellehel. Nende valguses, milline on tema käsitlus Järvamaa metsavendadest, on Martin S.

Kull lubanud tulla siinsele rahvale lähemalt selgitama AJALOOÕHTUL, mis leiab aset märtsiküüditamise aastapäeval, 25. märtsil, algusega kell 18.00 Koeru kultuurimajas.