Kõige tähtsam asi üldse: et lähedased oleksid õnnelikud

Kas kohe-kohe oma kahekümnendat sünnipäeva tähistav Vatsla küla preili Keddy-Liis Segasaare ellusuhtumisest saaks üht-teist üle kanda ka tema sama vanaks saanud koduvallale?

Soov tõmmata paralleeli omavalitsuse ja inimese vahel on pehmelt öeldes keeruline. Isegi sama pikk maailmas eksisteerimise aeg ei tee veel kaht nii erinevat kategooriat võrreldavaks.

Ometi valisime selle kuu persooniloo keskmesse Keddy-Liisi, esimese lapse, kes peale 1991. aastal Saue vallastaatuse taastamist koduvalla elanikuks registreeriti ja siin senini elab. Sümboolne sauevallakas, kes on koos Saue vallaga sündinud, kasvanud ja suureks saanud. Ja eeldusel, et omavalitsus on ikka üsna tema elaniku nägu, siis võib võrdlus võimalik olla küll.

Alati peab rahul olema, isegi kui ei ole :) /postitus Keddy- Liisi Facebooki seinalt/

Keddy-Liisi lapsepõlv möödus Vatsla tagakülas. Olid karjalaut ja loomad, olid väikevend ja vanem õde, hiljem veel kaks vennakest ja õeraas. Olid üheskoos teiste külanoortega mängud metsade vahel ja kohustuslikud töötunnid majapidamises ja heinategu. „Lapsepõlv maal oli mõnus. Sellist mõtetki ei olnud, et tahaks linna. Võisid kas või kõva häälega hoovi peal karjuda, keegi ei tulnud ütlema, et võtke vaiksemalt, inimesed tahavad rahu. Muidugi tahtnuks, et meie külas oleks ka mõni noortekoht või kultuurimaja.

Muidugi tuli talutöödel kaasa lüüa - suvel heina teha ja käsitsi kartuleid maha panna ja üles noppida. Muidugi tuli talvel vahel hommikuti lumehangedes ukerdada, et kooli viiva bussini jõuda. Aga hea, et busski siiakanti käima hakkas, kooliaja alguses polnud sedagi. Ja muidugi sai mõnikord ka kirutud ja lihtsamast elust unistatud. Aga ma sain vist ikka juba siis aru, et need maaelu võlud kaaluvad linnahüved igal juhul üle," on Keddy- Liis kindel.

Tänaseks on tüdruku pere kolinud küll teise elamisse, aga koduküla tähiseks on jäänud ikka Vatsla. Linnalõhnagi on Keddy-Liis nuusutada saanud, sest koolitee viis hoopis Õismäe suunas, läheduses ju muid õppimisvõimalusi suurt ei olnud. Eks nüüdki viivad nädalavahetused noore daami pealinna tulede suunas, aga nädala sees on ta siiski maal - Vatslas. Ja kui küsida, mis tema jaoks Saue valla või Vatslaga seostub, ei oskagi tüdruk öelda. „See on kodu. Minu kodu," ei aja Keddy-Liis asja suuresõnaliseks.

Mis suuremas plaanis koduvallas juhtumas on, teab tüdruk üsna põgusalt. Kas Saue valda ka mingid probleemid vaevavad, oskabki ta rääkida oma kogemuse piires. Selle teada-tuntud valla geograafilise kuju pärast on temalgi tulnud koolitüdrukuna loobuda näiteks Laagri keskuses toimuvatest üritustest, sest transpordiühendus keskuse ja Vatsal vahel oli olematu, kodu lähedal mingit suuremat kultuuri- ja seltsielu ka ei toiminud, sest rahvamaja ja külakiike piirkonnas polnud. Aga omades oskust tajuda siiski maaelu positiivset poolt ja võimet näha pigem lahendusi kui probleeme, ei kipu Keddy-Liis liigset kriitikat puuduvate võimaluste kohta tegema. Kuidagi ju ikka hakkama saab!

Ülim on tulla õhtul peale pikki töötunde koju, kui on olemas inimene, kes küsib kuidas mu päev möödus! /postitus Keddy-Liisi Facebooki seinalt/

Kui peaks olulisi asju tähtsuse järjekorras nimetama, siis Keddy-Liisi arvates on kõige esimene pere. „Kõige tähtsam on see, et minu pere ja lähedased oleksid õnnelikud. Ja kui ei ole, siis tuleb midagi ette võtta, et nad oleks," sõnastab tüdruk oma eluväärtused. Ema kohta ütleb ta armsalt „emme" ja tunneb muret sellepärast, et majanduslikud olud on sundinud isa Soome tööle minema. Keddy-Liis ise suudab seda veel mõista, siis ta pisikese 5-aastase vennakese jaoks olevat see tõeliselt raske. „Mina küll ei kujuta ette, mida peaks tegema, et isad ei peaks enam välismaale tööle minema. See on kurb," on Keddy-Liis nukker.

Aitäh Magnumlased, kes te mulle lao peal vastu tulles lehvate ja naeratate, päev muutub kohe palju päikselisemaks, tegelt kaa :) /postitus Keddy-Liisi Facebooki seinalt/

Täna teenib noor daam leiba Laagris Magnum Medicalis, sest kohe peale gümnaasiumi ei tulnud pähe ühtki head mõtet, mida eluga edasi teha. Magnumis käis ta juba kooliajal suvevaheaegadel teisi asendamas ja sellest sügisest töötab ta juba ettevõttes. Töö ei ole raske, peamiselt komplekteerib ta laos erinevaid tooteid. Sealsamas töötavad ka Keddy-Liisi ema ja tädi. „Meil on seal väga lahe. Inimesed on nii sõbralikud ja naeratavad, lehvitavad alati mööda minnes. Mulle meeldib seal," nendib Keddy-Liis.

Nüüd Keddy-Liis juba teab, mida ka oma tulevikuga teha - turismisektor on see, mis teda tõmbab. Kunagi aastate pärast näeb ta ennast ehk reisijuhina kusagil põnevas riigis. Aga praegu on ta rahul. Mõlgutab isegi mõtteid, et peaks vanematekodust lahkuma ehk oma käe peal elamisega algust tegema. Ja suund on ikka koduvalda - Laagri kanti näiteks, kuigi ka naaberlinn Saue tundub hea võimalusena.

Head mõtted teevad päeva ilusaks /postitus Keddy-Liisi Facebooki seinalt/

Getterjaaniliku juustepahmaka ja kustumatu naerusuuga Keddy- Liis näib tõesti olevat positiivsuse võrdkuju. Kuigi enda sõnul tuleb temalgi ette päevi, mil miski ei suju ja tuju on tume. Siis võtab Keddy- Liis kas pliiatsi või värvid ja joonistab natuke. Kooliajal mitmetel näitustel osalenud tüdruk armastab kunsti ja sellest on saanud ka tema pääsetee hallist argipäevast. Lisaks meeldivad talle pigem lihtsad ja head mõtted kui suured ja keerulised probleemipüstitused.

Ehk võib 20-aastaseks saanud Saue valda ja kõiki tema inimesi iseloomustada samade väärtuste kaudu? Tuleb näha seda, mis olemas on, ja mitte seda, mis puudu. Tuleb osata väärtustada pere ja lähedasi. Vahel pole toimetulekuks muud vajagi kui positiivsed mõttemustreid. Ainult nende kolme komponendiga läbi elu ilmselt siiski ei purjeta, aga üht-teist üle või omaks võtta oleks sellelt preililt ehk küll. Või mis?