Koigi õpilased pärandi jahil
Kui olime ületanud 7 km pikkuse Suure väina ja pool tundi kestva praamisõidu, jõudsime Kuivastu sadamasse. Sealtkaudu on käinud liiklus saarte ja mandri vahet juba mitu sajandit.
Meie teekond viis meid Koguva külla. Seda küla peetakse üheks paremini säilinud ja maalilisemaks külaansambliks kogu Eestimaal. Sealsed kiviaiad on vähemalt paarisaja-aastased. Koguva küla ajalugu ulatub ligemale viie aastasaja tagusesse aegadesse. Kiviaedade peal olid paadid kummuli pööratud, seal kuivatati ka küttepuid.
Koguva küla Tooma talu on kirjanik Juhan Smuuli kodutalu ja täna ka Muhu muuseumi keskus. Juhan Smuul kirjutas Koguva omal ajal kuulsaks, sest sealt on pärit paljud tema teoste prototüübid ja otse elust võetud naljakad seiklused. Meiegi seltskonnas kõlas lause Smuuli luuletusest: „Vits peos, sest mine isahane tea."
Juhan Smuuli mõtliku kuju leidsime kadakate vahelt, kus ta pilk on suunatud mere poole. Mait ronis kiiresti Juhani põlve peale ka merd imetlema. Peagi ületasime juba tsaariaegse 3 km pikkuse Väikese väina tammi. See rajati aastail 1894-1897, kusjuures töid alustati korraga nii Saaremaa kui Muhu poolt. Esialgu oli oli tamm õige kitsas ja möödasõiduks olid umbes iga poole kilomeetri järel laiemad kohad. Hiljem on tammi tublisti laiendatud ja kõrgemaks ehitatud.
Meie järgmiseks siht oli Kaali kraatriväljale. Nende kraatrite vanuseks on pakutud 2400 kuni 7500 aastat. Kõige suurema kraatri, Kaali järve läbimõõt on 110 ja sügavus 22 meetrit, teised on väiksemad. Tänase järve sängi sünnitas umbes viiemeetrise läbimõõduga raudmeteoriit, mis saabus idakaarest ligikaudu 45-kraadise nurga all kiirusega 20 km sekundis. Järvele tehti ring ümber nii veepiiril kui kõrgel kaldal. Järsul nõlval vääratas Marliisi jalg, nii et tuli Kuressaare haiglas seda haava õmblemas käia. Külastati ka Kaali muuseumi ning loomulikult kauplust.
Nüüd seadsime suuna Kuressaare piiskopilinnusele. Linnus rajati 13. sajandi teisel poolel. Selle ümber hakkas kasvama Saaremaa pealinn Kuressaare, mis sai linna õigused 1563. aastal. Keskajal kutsuti linnust Kotkalinnuseks. Kotkas oli nimelt linnuse kaitsepühaku Johannese atribuudiks ja jõudis sealtkaudu ka Kuressaare vapile.
Põnevusega otsiti vangitorni, kus pidi kuulda olema lõvi möirgeid.
Massiivset, ühe värava ja kahe torniga nelinurkset linnust ümbritses ringmüür, millele hiljem lisati eelringmüür, kuhjati kokku paksud muldvallid ja rajati võimas ja sügav vallikraav.
Kuressaare jäi seljataha ja suundusime ikka lääne poole, kus Loona mõisa juures võtsime kaasa giidi Kadri Kullapera ja tema juhtimisel sõitsime Kihelkonna kaudu Papisaare sadamasse. Küll see tee alles raputas. Teadaolevalt on see ainuke munakivitee Saaremaal. Seda teed sõitsime paar kilomeetrit. Sadamas saime teada, et Vilsandil, kuhu meie teekond pidi minema, on ees veel üks ekskursioon Tallinna lastega. Meid ootas kaks mootorpaati, mis viis pool reisiseltskonnast ära ja tuli siis teistele järele.
Esimest seltskonda tervitas Vilsandi sadamas teejuht Margit Tätte, kes on ühtlasi ka saarevaht ja nüüd siis meie giid. Margit näitas meile huvitavat nähtust, kus kiilivastsed ronivad veest välja ja mööda sadamahoone seina üles ning vabanevad vastsete kestast ja saavad imeilusateks kiilideks, keda kutsutakse ka tondihobudeks. Neid tühjasid vastete kestasid oli terve sein täis. Mõni vastne jalutas ka meie vahel otsides sobivat paika kestumiseks.
Kui kogu reisiseltskond oli jälle koos, laadisime oma varustuse veoautokasti ja saatsime õpetaja Tiina ja Kariniga ööbimispaika. Ise suundusime koos giidi Katrini, õpetajate Liisi, Anne ja Anne-Maiga matkarajale mööda Vilsandi saart.
Juba 1910. aastal rajati Vilsandi saare lääneranniku lähedal kuuel väikesel Vaika kaljusaarel eelkõige linnustiku, aga ka haruldaste taimede kaitseala. Praegune Vilsandi rahvuspark hõlmab peale Vilsandi saare veel üle 160 väikese saare ja kitsa rannariba Saaremaa läänerannikul. 6 km pikkune ja vaevalt 3 km laiune Vilsandi saar on oma paarikümne püsiasukaga kaitseala ainuke asustatud saar. Paari tuhande aasta eest merest kerkinud noor saar koosneb kahest osast - Suur- ja Väike-Vilsandi. Siin paljandub korall-lubjakivist biohermne dolomiit, mis teeb Vilsandi ranna ning ümberkaudsete saarekeste ja rahude maastiku Eestile ebatüüpiliselt kaljuseks. Saar on tõeline pärand aegadest, kui meie jalgealune maa oli veel teistpool ekvaatorit ja nullmeridiaani. Rahvuspargi saartel ja merel peatub ja toitub ning siit rändab läbi kümneid tuhandeid merelinde. Saarel pesitseb 120 linnuliiki. Meresaartel hauduvad Vilsandi vapilinnud hahad, elutsevad valgepõsk-lagled jne. Siin poegib suur hulk hallhülgeid. Merelise kliima tõttu taimestik väga rikkalik. Meiegi nägime kasvamas merikapsast. Müür-raunjalg, rand-seahernes, taani merisalat, meripuju on vaid mõned Vilsandil kasvavatest taimedest.
Vilsandi tähtsaim ehitis on 1809. aastal valminud valge tuletorn, mille naabruses seisab suur kuur, milles hoiti 1920 - 1930. aastail päästepaate, millega Vilsandi mehed olevat päästnud 82 merehädalise elu. Kuulsaimaks vilsandlaseks on Artur Toom, kes majakavahina teenides hakkas möödunud sajandi algul innukalt Vilsandi lähedal Vaika saartel pesitsevaid linde kaitsma ja rentis saared lindude hoidmise eesmärgil endale.
Meie ööbimispaigaks sai turismitalu, mille omanikeks oli Kadri Kullapera oma poegadega, kes olid ka paadimehed. Osa ööbisid saunas, osa aidas ja suurem osa telkides. Õhtu möödus grillides, mängides ja ka mürades. Ega und vist ei olnud paljudel. Hommikusöök oli tugev, kes sõi, sai kõhu täis. Selgus ka kurb tõsiasi, et Kerli mobiil oli kadunud.
Paadisõit saarele ja tagasi Papisaare sadamasse oli ekskursiooni kõige suurem elamus.
Edasi tuli üles otsida Odalätsi luited ja allikad. Luited jäid tee äärde. Luidedest huvitavamad olid taimed, mis seal liiva sees kasvasid. Karukellad olid juba õitsenud, aga nende pikki varsi ehtisid tihedad karvased seemnetutid, mis paistsid hästi välja kidura taimestikuga luite nõlvadel. Huvitavaks leiuks olid ka valged kuningakübaraõied, mida polnud keegi veel näinud.
Sõitnud edasi mõned kilomeetrid, jõudsimegi allikate juurde. Odalätsi allikad on veerikkad ja püsiva vooluhulgaga karstiallikad. Palju pisikesi tõusuallikaid saab oma vee karstilõhedest. Ühinedes moodustavad nad madala voolusängi, millest saab alguse Pidula oja. Allikaid ümbritseb männimets, oja kallastel kasvab kaitsealune porss ja mitmed käpalised, halli käppa nägime meiegi.
Kerli sai rõõmustava uudise - tema mobiili leidis üks Tallinna õpilane. Tagasi sai mobiil omaniku õhtul Kuivastu sadamas.
Enne Panga pangale minekut käisime ära ka uues Saaremaa sadamas, kus paraku ei olnud ühtegi kruiisi- ega kaubalaeva. Üle Küdema lahe paistis aga meie järgmine objekt - Panga pank.
Panga ümbrus oli varajasemaga võrreldes palju muutunud: uhked kiviaiad, hooldatud muru ja teerajad, parkimisplats. Pank on 2,7 km pikk ja kuni 21,3 meetrit kõrge. Rannast 200 meetri kaugusel paikneb teine, 10 meetri kõrgune veealune pank, mida tihti tähistab murdlaine. Pangalt olla saarlased muiste merele ohvreid heitnud.
Kui matkasime panga all mere ääres, siis võis näha paljandumas lubjakivi, mergli ja dolamiidi kihte. Panka läbivad tektoonilised lõhed. Leidsime mitmeid kivistisi (koralle, peajalgseid ja meriliiliaid). Leidsime ka ühe mobiili! Tuli välja, et selle oli kaotanud üks prantsuse üliõpilane. Jätsime selle teabepunkti. Ehk saab selle sealt kunagi kätte.
Meie tee viis edasi Angla tuulikute juurde. Tuulikumäel on aset võtnud neli põlist Saaremaa pukktuulikut ja üks Hollandi tüüpi tuulik. Tuulikud on kurb pärand ühest hääbuvast külakultuurist. Nagu iga põline töö, oli ka tuulikuga jahvatamine omaette kunst.
Järgmisena jõudsime 1345. aastal mere äärde ehitatud Maasilinnuse korrastatud varemete juurde. Kindlus rajati pärast saarlaste lõplikku orjastamist. Liivi sõja ajal lasti kindlus taanlaste poolt õhku. Praeguseks on kindlus mullast ja kiviprahist puhastatud ja mööda käikusid võib näha müüre ja võlvitud ruume.
Kui Panga pank on Saaremaa suurim, siis Üügu pank on Muhu saare kõrgeim ja ilusaim, ligi 150 meetri kaugusel rannajoonest ja kujutab endast Limneamere murrutusjärsakut. Panga kõrgus on 5, 5 meetrit. Õhukesekihilisest plaatdolomiidist koosnevas rannajärsaku kõrgemas osas on mitmeid koopaid, millest suuremaid kutsutakse Kitsekambriks ja Sokutoaks. Panga all paikneb väike allikasoo, mida toidavad kaks astangu jalamil vulisevat langeallikat. Allikasoos kasvad kaitsealune soohiilakas. Pangapealne on rikutud dolomiidi murdmisega. Paljudes kohtades on varisemisoht.
Kadakate vahel õitses kuutõverohi ja ka aasta puu lodjapuu.
Sellega jõudis lõpule meie reis Saaremaale, Muhu saarele ja Vilsandile.
Ees ootas merereis Virtsu sadamasse ja kodutee Koiki.
Kokkuvõtte tegid õpilased Kadi Antonov, Marliis Tadr ja õpetaja Anne-Mai Jüriso
