Kolepi küla lood: Kolepi talu ja Kõivu suguvõsa
Vana koolimaja lammutati 1925.a kevadel. Kool töötas selles majas 1862–1925. 1925.a sügisest jätkati tööd uues majas.
Kolepi talus jätkas pärast Jaani peremehena ta poeg Jakob Kõiv. Tema koolitööga ei tegelenud. Vanaisa jälgedesse astus Jakobi poeg Jaan (1863–1934). Ta alustas 22-aastasena õpetajatööd Kolepi koolis ja töötas kuni 1927. aastani. Koos vanaisaga sai neil õpetaja ja koorijuhi tööd tehtud üle 70 aasta.
Jaan Jaani poeg Kõivu asutatud on Kolepi segakoor 1870. aastal.
Jaan Jakobi poeg Kõivu abikaasa oli Mai (1879–1956). Nende peres kasvas seitse last: Alice (1900), Richard (1902), Voldemar (1905), Arnold (1907), Werner (1910), Roland (1913), Hans (1915). Jaan Kõivu pole ma tundnud: suri minu sündimise aastal. Temast on palju rääkinud minu ema, kellele Jaan oli õpetajaks kogu kooliaja.
Kui mina midagi mäletama hakkasin, oli Kolepi talus peremeheks Jaani poeg Richard ja tema ema vanaperenaine Mai. Kuigi viimasel oli aastaid juba üle keskea, oli ta väga toimekas. Mäletan teda ikka köögis ja tubades ringi liikumas.
Ka kool oli Kõivu talus
Talumaja oli küllaltki suur. Köögist viis uks söögituppa, kus pika laua taga sõi nii tööpere kui oma pere. Maja lõunapoolsel küljel oli klaasveranda, mille kaudu sai siseneda suurde külalistetuppa. Selles ruumis olen mitu aastat töötanud õpetajana 1960. aastatel. Ruum oli kolhoosi poolt antud koolile kasutada, kuna koolimajas oli kaheksa klassi jaoks ruumi vähevõitu. Viibides seal iga päev, nägin vahel mälestustes kõike veel sellisena, nagu oli olnud aastate eest: ilusat õites lilleaeda ja hooldatud koduõue.
Et talumaa suuruseks oli üle 40 ha, oli talus ka mitmeid abitöölisi. Suures laudas oli palju loomi, kes kõik hoolitsust vajasid. Eriti on mulle meelde jäänud hobused. Neid oli 5–6. Oma kooliajal nägin läbi klassiakna nii mõnelgi korral neid suures karja-aias jooksmas. Oli ilus vaadata, kuidas nad traavisid.
Kõik pere lapsed, peale vanema poja Richardi, olid kodutalust lahkunud. Neid ei ole ma näinud ega tundnud ning ei oska neist ka midagi kirjutada.
Ilusa Alice lugu
Ema koolimälestustes oli oma koht õpetaja tütrel Alicel. Ema mäletas teda seetõttu, et ta andnud neile mõnel korral isa asemel koolitunde. Ta oli olnud tumedate, peaaegu põlvini ulatuvate juuksepatsidega kaunitar. Tal polnud puudust neist noormeestest, kes teda endale abikaasaks ihkasid.
Rahva hulka ongi jäänud legend õnnetust armuloost. Keegi Saaluse mõisas elanud noormees oli saanud Alicele tehtud abieluettepanekule eitava vastuse. Hüljatud armastaja lõpetas oma elu, jättes Alicele järgnevad lauluread:
Petetud ja purustatud süda
tormiliselt tuksub surma eel,
kallim, palun andestada seda,
et Sind armastasin eluteel.
Kas võib rõõmu tunda Sinu süda,
kui Sa pulmalauas istud teisega?
Kas võid unustada meie õnne,
nagu seda poleks olnudki?
Laulusõnu mäletasid Hilda Hallop (1910–2007) Soekülast ja Hildegard Tolga (1913–2006) Vana-Kasaritsast.
Ristid Siberis ja Võru surnuaial
Siberi-teele saadeti Kolepi talu vanaperenaine Mai. Saatus oli tema vastu mõnes suhtes siiski armuline. Sealsed ülemused märkasid teda kui intelligentset inimest ja keegi võttis ta endale lapsehoidjaks. See päästis ta vähemalt külmast ja näljast. Ta suri 1956.a Irkutskis.
Võru surnuaial on perekonna hauakivil abikaasa Jaani nime kõrval ka tema nimi. Selle laskis sinna jäädvustada poeg Richard, kes pääses Siberi reisist seetõttu, et sai põgenema. Ta pidi end aastaid varjama, enne kui sai normaalset elu jätkata. Abiellus aastates üle keskea, tal on kaks tütart. Ma pole osanud neid leida, kuigi oleksin Kolepi mälestuse nimel seda soovinud.
Kolepi talu on olnud Kõivu suguvõsa omandis aastatel 1850–1992.
Kõivu talu tänapäev
Praegu on talu omanikuks perekond Kuuse. Kõivu talu hooned on heas korras. Endiste majandushoonete (laut, karjaköök, rehealune) asemele on praegune talu noorem rahvas ehitanud mingi spordihoone.
Suur osa nende aiast koos tiigiga on endine kooliaia osa. Käin tihti kooliõuel mälestuskivi ümbrust korrastamas. Olen nii mõnelgi korral tundnud kahetsust, et ei saa jalutada kõigil möödunud aja radadel. Kui palju samme siin kord astund jalg, kui süda tundis õnne, rõõmust säras palg!
Kolepiga on seotud aastakümned minu elust: kooliaastad ja tööaastad.
Nüüd olen vaid täpike sellel järjest koomale tõmbuval elu ringjoonel: mu ümber on karm tõelisus ja ilusad mälestused aina kaugenevad.
Lõpp
