Kommunaalameti esindaja: Riik ei tea, milline on teede tegelik seisukord ja rahavajadus
Avaldame Tarmo Sule vastulause täna Delfis ilmunud artiklile "Ministeeriumi nõunik: riigi süüdistamine Tallinna kehvas teehoius on demagoogia"
Antud artiklis on mitmeid faktivigu. Ministeeriumi nõunik ei ole ilmselt kursis Teeseaduse, Riigikontrolli ja Riigikohtu seisukohtadega.
Juba 2004. aastal asus riigikontroll seisukohale, et riik rikub teeremonti rahastamata jättes teeseadust, misjärel paranes kuni aastani 2009 aasta-aastalt teehoiuvahendite eraldamine omavalitsustele jõudes ligikaudu 18% teeseadusega ettenähtud määrast. 2013. aastal on vastav arvnäitaja 9,36% teeseaduses sätestatust.
Riigikontrolli 2010. aasta audit sedastab, et kohalike teede tegelik seisukord ei ole riiklikul tasandil teada ning teehoiu rahastamisvajadust ei ole siiani kindlaks tehtud.
Riik ei tea, kui palju omavalitsustel tegelikul raha tarvis on
Maanteeameti juurde on loodud kilomeetripõhine Riiklik Teeregister, kuid teede pikkusepõhise teeregistri olemasolu ei võimalda planeerida teede rekonstrueerimist ega hooldamist mahupõhiselt. Puudulike andmete tõttu riiklikus teeregistris ei ole teada, palju kulub omavalitsustel minimaalses mahus teehoiukulude katteks vahendeid. Riikliku teeregistri kohaselt jagunevad Eesti teed 16 500 km riigimaanteedeks ja 23 514 km kohalikeks teedeks. Võttes aluseks eeltoodud osakaalud, oleks põhjendatud 59% kütuseaktsiisi kaudu laekuvatest vahenditest määrata kohalike teede hoiuks ning 41% vahenditest riigimaanteedele.
Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010 otsuse 3-4-1-8-09 kohaselt näeb põhiseadus ette omavalitsuste õiguse piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. Riik peab looma regulatsiooni, mis kindlustaks omavalitsusüksusele raha kohalike ülesannete täitmiseks vähemalt minimaalselt vajalikus mahus, olles vastavuses omavalitsusüksusele pandud ülesannete mahuga.
Seniajani puudub õigusnorm, mille alusel kütuseaktsiisist laekuvaid teehoiuvahendeid omavalitsustele eraldatakse, puudub ka normatiiv, mis sätestaks, millises ulatuse aktsiisist laekuvaid summasid kasutatakse riigimaanteedel ja milliseid omavalitsuste territooriumitel.
Teehoiu rahastamist reguleerib Teeseaduse § 16, mille lõike 2 kohaselt nähakse teehoiu rahastamiseks riigieelarves ette kulud üldsummas, mille suurus vastab vähemalt 75 protsendile kütuseaktsiisi kavandatavast laekumisest. Tulenevalt eeltoodust on seadusega reguleeritud nii kütuseaktsiisi kogumine kui ka selle eesmärk teehoiu rahastamisel. Teeseadus muid rahastamisallikaid ette ei näe.
Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 näeb ette kohaliku omavalitsuse ülesanded ja pädevuse, mille kohaselt on omavalitsusüksuse ülesandeks muuhulgas korraldada teede ja linnatänavate korrashoidu
2013 aastal on planeeritud kütusaktsiisist riigikassasse laekuma 417 000 000 eurot. Teeseaduse § 16 lõike 2 kohaselt nähakse Teehoiu rahastamiseks riigieelarves ette kulud üldsummas, mille suurus vastab vähemalt 75 protsendile kütuseaktsiisi kavandatavast laekumisest, ehk teehoiule peaks kuluma 2013 aastal 312 000 000 eurot, millest 9,36% jaotatakse omavalitsustele.
Riigivõim eraldab käesoleval aastal omavalitsustele teehoiuks 9,36 % kütuseaktsiisi 75%-lisest määrast. Mõnedes omavalitsustes võib see katta kuni 97% kulutustest, suuremates omavalitsustes 3-5% teehoiu kulutustest. Tallinna näitel moodustab 2013 aastal teehoiuks riigieelarvest eraldatav toetus 5% Tallinna tegelikest kulutustest.
Kuna riik ei rahasta omavalitsuste teehoidu teeseaduses ettenähtu kohaselt on omavalitsused sunnitud panustama oma maksutulude laekumistest teehoidu täiendavaid vahendeid.
Ministeeriumi seisukohavõtust võib järeldada, et kütuseaktsiisist Tallinna linnale antud eraldus 2,69 miljonit eurot katab vajadused teehoiukuludeks, antud väärarusaam kinnitab veelkord Riigikontrolli poolt 2004 ja 2010 aastatel tehtud märkuste paikapidavust, mille kohaselt kohalike teede tegelik seisukord ei ole riiklikul tasandil teada ning teehoiu rahastamisvajadust ei ole siiani kindlaks tehtud
