Koolist ja elust, kallakuga matemaatika poole
Antiikajal nimetati pedagoogiks orja, kes viis peremehe lapsed kooli ja koju ning täitis kõiges väikeste käskijate soove. Sellest ajast on pärit ka Seneca mõttetera, et keda jumalad tahavad väga karistada, sellest teevad nad ... pedagoogi.
Hilisemad arvajad hindavad õpetajas dresseerija, klouni ja tsirkusehobuse parimaid omadusi, keda aastast aastasse aetakse areenile rahvast lõbustama. Hiina vanasõna järgi pidavat üks õpetaja olema etem kui tünnitäis raamatuid. Seisukohti kuipalju!
Mina küll ei tunne, et Jumal mind ligi 45 aastat on karistanud või „koolitsirkus" on vastu hakanud! Mis aga puutub õpetaja mainesse, siis iga inimene on hinnatud, kui ta oma tööd hästi ja südamega teeb - olgu ta siis põllumees, tootmisjuht, näitleja või kes iganes. Siiamaani on meeles, kuidas Kadrina kooli remondimees Kustav Mägi oma töökoha tekkinud prahist alati piinlikult puhtaks pühkis.
Kunagise riigivanema Otto Strandmanni isa, Vandu koolmeister Hans Strandmann kirjutab, et kogu tema palk oli 6,5 hektarit põllumaad koos vajaliku osa karja- ja heinamaaga.
19. sajandi viimasel veerandil tegi ajaleht „Postimees" koolmeistritele üle-eestilise ankeetküsitluse.
Paljud kurtsid, et tööd on hommikust õhtuni. Sissetulek tuli põllutööst, mida pidi tegema koolitöö kõrvalt. Mõisa poolt anti vahel ka vajalikku moona, kuid rahapalka hakati maksma hiljem.
Minu isa oli Neerutis koolijuhataja nii enne kui ka peale sõda. Ka tema oli natuke põllumees ning pidas loomi. Kui mina 1939. aastal sündisin, siis kolme lapse eest andis riik kuus pea samapalju lastetoetust, kui oli isa kuupalk. See oli aga tolleaegses Eesti Wabariigis. Ameeriklase Franklini soovituse: „ Kuluta üks sent vähem kui teenid" järgimine pole õpetajaid siiamaani nälga jätnud.
Oled pikki aastaid teinud tõsist tööd koolipõllul adrakurgi hoides. Nüüd tagasi vaadates - oled Sa ise ka midagi saanud sellelt põllult? Ehk nimetaksid midagi enda arvates olulist?
Hiljuti Haljalas avatud õpetajate ausamba kiri „Õpetades õpime" ütleb asja üheselt ära. Need „adrakured" sunnivad ka ennast üha sügavamalt kündma. Just õpilased hoiavad vaimu värske, minu puhul Kadrinas oli lisaks veel õpetajatetoa vaimsus ajendiks, et jõudsin mälumängudeni, kus mängurõõmule lisandus medalitele ja turismituusikutele ka suurem boonus. Kõige olulisem ongi see, et kool ei lase rooste minna!
Näiteks hiljuti küsiti, et millal on ring ruut? Kahjuks ei tulnud ma selle peale, et see on poksiring! Koolipoiste küsimusele, et mis lahingutes oli (on) hobune ohvitser? jäi ka vastamata. Selleks on ratsu malelahingutes! Kui füüsikaõpetaja Kaarel Einpalu oli sõjaväes, pidin ka tema ainet õpetama. Praegune Sonda kooli direktor Eddi Tomband võitis füüsika rajooniolümpiaadi.
Valmistusime koos vabariiklikuks mõõduvõtmiseks. Olime mõlemad iseõppijad, kuid mõne aja pärast tunnetasin, et poiss jagab elektriskeeme juba paremini kui mina.
Arenesin ise, kuid noor mehepoeg kiiremini. Nii peabki olema!
Õpetaja (mõtlen õpetajat laiemas mõttes, nagu mentorit ) tööga on iidsest ajast kaasas käinud eriline aupaiste, sest tema oma õpetuse ja suunanäitamisega paneb noori inimesi mõtlema ja selle läbi ka arenema. Praeguses ühiskonnas see alati nii ei ole, kuigi ka nüüd kasvavad meil haritud põlvkonnad ja oskajad inimesed. Kuidas Sa seda vaataksid?
Hispaanlastel on vanasõna: Inimesed võivad omandada teadmisi, aga mitte tarkust. Paljud suurimad lollid, keda iial teatud, olid õpetatud mehed. Teiselt poolt aga ühe näitena oli eestlaste 98% kirjaoskus (Tsaari-Venemaal 23%) see, et meie haritud poisse suunati I Maailmasõja ajal tsaariarmee ohvitseriks õppima, kellest 3000 tuli meie poolele Vabadussõtta.
Paljuski tänu nende oskustele ja vaprusele saame rääkida omas riigis emakeeles!
Tähtis oli ka see, et vastloodud Eesti riigil jätkus riigiametitesse rahvusliku kaadrina just neid õpetatud mehi, kellele hispaanlased viltu vaatavad. Vaevalt, et kooliharidus üldjuhul õpetatud mehed lolliks teeb!
Lollus aetakse lihtsalt hariduse kaela! Usklikele võib lohutuseks öelda, et Jumal ise pole kellelegi kurja teinud, seda tehakse Jumala nimel. Vanaaegne ütlus: „Koolis õpitakse vaid hobusevargaks" kuulub rohkem huumoriklassikasse.
Elu on täis paradokse ja imelisi juhtumeid. Meenub, kuidas Sa ühes oma kirjatöös vallalehele küsisid ühelt meie tuntud jahilaskurilt: „Milline oli su kõige meeldivam möödalask?" Elus juhtub, et vahel ei taba, laseme mööda. See võib ju ka väga naljakas olla, aga ometi kaunistab mõnd kurvamoodi seika. Kuidas Sa suhtud huumorisse, aasimisse, paradoksi? Tean, et neid saab mõnel juhul kasutada ka koolitöös.
Esimesena meenub üks osade vahetumine, kui 12. klassi matemaatika kontrolltöö ajal midagi tühja-tähja jutustasin ja neiu Tiiter ütles siis nii südamest:Õpetaja, ärge segage tundi!
Ühe kooli nääripeo kontserdil ütles teadustaja (kui mälu ei peta, siis oli see tulevane näitlejanna Katrin Saukas), et nüüd tuleb õhtu nael. Tuligi! Lavale ilmus Neeme Mangulis, kes lõi põrandasse kolmetollise naela.
Matemaatikas on võrdus, et 3 korda 1 on sama mis 1 korda 3. Selgitasin, et matemaatiliselt on see samaväärne: „Olla 3 ööd ühe armukesega" või „1 öö kolme armukesega"? See pani juba lõpuklassi õpilased muigama (võibolla ka unistama matemaatiku elukutsest!). Jõudsime ka selleni, et võrduse a+b=b+a põhjal võib matemaatikul hamba välja tõmmata ja alles siis teha tuimestus - summa ei olene liidetavate järjekorrast!
Kui delfiin läks segi pingviiniga, mis siis ikka! Kui lauses „sidus rätiku pähe" oli ühe sõna keskel kaks „t" tähte, sain ka aru, et sidumine ilmselt ebaõnnestus, kuid väljendist „arimeedlane karjus hurraa" sain alles mõne aja pärast aru, et mõeldud oli „Archimedes hüüdis heureka". Pole hullu midagi - et taolisi vigu ei oleks, me koolis käimegi!
Oled elukutselt matemaatikaõpetaja, ametis, mis paljudele ajab ihukarvad püsti. Nüüdisaeg huvitub rohkem „ümarast jutust", abstraktsetest kujunditest.
Tänases koolis kipub humanitaaria popim olevat, sest annab väänata ja käänata, matemaatika on selge ja konkreetne. Kuidas Sul on õnnestunud teha paljudele õpilastele matemaatika meelepäraseks, isegi lemmikaineks? Kadrina kooli vilistlaste hulgas on neid, kes selle on oma nahal läbi elanud.
Tsiteerin majandusprofessor Andres Arrakut: Samal ajal ei saa Eesti loota vaid rohe-mahe-ökomajandusele. Ainuüksi põllumajanduse ning kauni ja mitmekesise looduse müügiga me ellu ei jää. Selle kõrvale peab kasvama kõrgtehnoloogiline ja innovatiivne tootmis- ja teenusemajandus. Tänane koolisüsteem ei soosi teadmistepõhise majanduse teket. Raamatuid mitte lugenud ja matemaatikat pelgav põlvkond ei ole kahekümne aasta pärast tegija, sest ei suuda hallata kõrgtehnoloogiat ega langetada olulisi otsuseid. Eks sellega peavad riigiisad arvestama.
Mis puutub minu osasse matemaatika meelepäraseks muutmisel, siis selles kahtlen - aine teeb end ise meeldivaks.
Rääkida tänapäeval õpetajast kui „maa soolast" pole just tänuväärne tegevus, sest see ei leiaks adekvaatset mõistmist. Ja kas me peamegi „vana terminoloogiaga" tuleviku poole rühkima? On räägitud isegi kooliõpetajast kui teenindajast.
Kas tänapäevane koolipapa on „teenindaja" või mitte, pole tähtis. Küll elu paneb ise kõik paika. Ei usu siiski, et õpetajast saab teenindustööline, tulevikus on ta ehk rohkem diskorist rändkinomehhaanik, kes kabinettide vahet liikudes kommenteerib ekraanile ilmuvaid helipilte.
Kadrina kool peab tuleva aasta märtsis (tegelik juubel on küll varem) oma 110. aastapäeva. Sina said oma koolihariduse „põhja" kätte Neeruti koolist.
Oled uurinud selle kooli ajalugu, teinud märkmeid matemaatilise täpsusega. Meie külakoolidest on tulnud aegade jooksul määratu hulk helgeid päid, hea füüsisega sportlasi, arukaid teaduseinimesi. „Kodukandi" lugejad mäletavad veel Sinu kirjutisteseeriat „Meenutusi mitmelt lainelt", mille põhisisuks oli siitkandist pärit tuntumate sportlaste ja nende mehetegude meenutamine.
Kust tuli Sul palav soov panna see ainulaadne materjal ehedal kujul paberile?
Miks hakkasin omal ajal „Kodukanti" kirjutama, on hästi meeles - see otsus sündis peale Valter Veeborni surma. Planeerisin isa sõbrast ja laulukaaslasest, hingega spordimehest juba ta eluajal pikalt kirjutada, kuid surm tuli vahele.
Õnneks oli Valter jätnud alles palju märkmeid ja sealt sai edasi minna. Kui lugesin suusaraamatust Valteri vennast Arturist, omaaegsest Eesti esisuusatajast, siis hakkas silma ka Erika Valdson. Tema nimi ja teod olid mulle tuttavad, kuid kas ka vallarahvas teab, et Erika Roger ongi see omaaegne maailma parimaid noorsuusatajad! Nii ta lahti läkski.
Paljudest jäi kirjutamata. Küllap leidub keegi, kes selle austust vääriva töö ette võtab ning paneb kirja vähemalt nende kahe mehe eluloo, kes tugevate juhtidena oskasid sõna otseses mõttes sotsialismis peituvaid eeliseid ja võimalusi omakasupüüdmatult Kadrina hüvanguks rakendada. Need mehed on Enno Põllu ja Otto Amer.
Enn Loik ja Eduard Leppik on arvatavasti Tiiu Uusküla Neeruti Seltsi üllitistes. Ja see mees vastas mulle nii: „Uskusin kaljukindlalt oma ellujäämisesse!" Siit küsimus, kas on Jaan Sternist, tema üleelamistest Estonia hukul selliselt kirjutatud, et see omamoodi kangelastegu säiliks tulevastele inimpõlvedele?
Mida teame Hulja direktorist Harald Loitest, kuidas valmis Richard Tammiku „Kadrina kihelkond läbi aegade", mida räägib Aivo Normak oma tööst Eesti Kergejõustikuliidu peatreenerina, kas stjuardess Epp Veersalu oma kauni 'healega' ka lennuki pardal on esitanud "Kord kalalaeva pardal ..." Epu emal Irisel oleks palju huvitavat meenutada EPT aegadest, mil pommivarjenditest said spordirajatised.
Usutlus metsamees Väärtnõuga oleks kindlasti sisukas jne, jne.
Taolistele kodu-uuringutele tuleks kaasata keskkooliõpilased. Huvitav oleks õpilaste küsitluste tulemusena lugeda ka Kadrina Keskkooli kuldmedaliga lõpetanute mõtteid: mida kool andis, mida oleks pidanud rohkem andma, mille tegematajätmine koolis andis hiljem tunda jms. Usun, et näiteks Juhan Viisel, Andres Tambekul, Gaili Osil, Terje Sanderil, Laili Konistil, Eve Sillal ja teistel oleks palju huvitavat ja õpetlikku pajatada
Ehk on Sul õpilastest keegi, keda meenutada? Aastakümned võivad välja sõeluda nii mõnegi, kes on mällu jäänud või muidu eriline olnud?
Esimesena meenuvad Rein Relli võrkpallitüdrukud oma tolleaegsete nimedega, kes kuulusid Eesti noorte paremikku nagu Katrin Saukas, Rutt Kuusemäe, Viivi Raado, Viive Pekri, õed Ulvi ja Aide Kiigemägi, Ene Russak , Silvi Pappe jt.
Tuleb meelde ka kevadsuvine Vainupea, kus viidi läbi orienteerumisvõistlus, et harjutada vabariiklikuks kokkutulekuks. Üks kontrollpunkt oli suur kivi, mille taha peitus Vello Heinsoo. Veidi õllene Vello jäi aga tukkuma ning tema leidis üles vaid üks võistleja. Kuulsin oma kõrvaga teiste õpilaste küsimist, et kuidas sa Heinsoo üles leidsid. Riho Mikkori vastus oli lakooniline: „Lõhna järgi".
Meenuvad Kristjan Rahnu ja Aivo Normak, kes olid praeguse vallavanema utsitamisel peaosalised selles, et Kadrina võitis Eesti keskkoolide kergejõustikukarika, lisaks võit TV 10 olümpiastardis, Rein Inno käe alt tulnud lauljaid ja pillipuhujaid ei jõuagi üles lugeda. Eks need ja paljud teised nimed on kirjas kooli kroonikas!
Nüüd need õpetajate streigid. Vastuoluline värk ju? Aasta tagasi kirjutas „Õpetajate Lehes" Tallinna Prantsuse lütseumi kauaaegne direktor Lauri Leesi: „Koolijuhina ei sobi mul õpetajaid streikima õhutada. Vaikivale põlgusele aga küll." Nn „vana kooli" õpetajad ja neist veidi nooremad on õpetajate palganõudmistes ambivalentsed ehk teisisõnu - töötasu peaks ikka olema töö vääriline.
Kas me selle vastuhakkamisega ka midagi saavutame, on iseküsimus. Kool on paljuski rajatud jäljendamisele, konservatismile, õpetaja elavale eeskujule. Kuidas ennast sellises olukorras tunda? Kuhu poole hoida, et prestiiži mitte päriselt kaotada?
Streigi peale ma ei ole mõelnud. Arvan, et nii õpilased kui õpetajad, haridusministeerium, kool ja riik tegutsevad sama eesmärgi nimel. Teiselt poolt, eks väike streik võib mugavad ja ennasttäis ametnikud maa peale tagasi tuua.
Eesti aastaeelarve on 7 miljardit eurot, 10 korda suuremal Kreekal peaks see olema hinnanguliselt siis 70-80 miljardit. Minu teada on Kreekal aga võlgu üle 300 miljardi.
Mida aitab siin streik või minule veel arusaamatum „võlgade restruktureerimine" - ühelt realt teisele kirjutamine (!).
Lennart Meri on öelnud: riik, millel on merepiir, on suur riik.
Vaimujõud ja teotahe on need, mis teevad ka väikese riigi suureks. Ka siis, kui tal ei olegi seda merepiiri.
