Kuidas Koeru rahvatantsijad Krimmis käisid
Krasnodarka, omaaegne Kontši-Šavva, on Krimmi eestlaste järglaste keskus, kus on mälestusmärk eestlaste tulekust, eraldi mälestustahvel neile, kes langesid sõjas või repressioonide tulemusena. Meie poolt sai läidetud nende mälestuseks sini-must-valge küünal.
Järgmisel päeval pärast telkide pakkimist ja hommikusööki sõideti Krasnodarka keskkooli juurde. Kolmekorruselises koolihoones õpib 239 last, kus on ka eesti keele klass. Selle sisustus on tänu Eesti riigi abile igati vastav kaasajale, eesti keele ja kultuuri tunde annavad Eestist pärit õpetajad.
Koolimaja ümbrus on eeskujulikult õpilaste endi poolt kaunistaud, koolil on oma täismõõduline staadion. Meie külaskäigu puhul jäid tunnid ära ning kogu koolipere aga ka lasteaiamudilased tulid nautima meie tantsijate programmi.
Järgnes lõunasöök Simferoopolis suurepäraselt sisustatud restoranis, mille omaniku pere meiega koos lõunatas ning kellele esitati ukseesisel parklas ka mõned tantsud.
Edasi kulges meie tee Livaadiasse, mis jäi meie ööbimiskohaks kahel korral. Kohad olid broneeritud Krimmi 40 aastat tagasi asunud eestlanna Eda Golovko kodumajutuses. Kellele sviit, kellele ööbimine oma telgis - kõik olid rahul. Viigi- ning muud sorti puude all sõime nii hommiku- kui ka õhtusöögi, mille valmistasid meie oma kokad. Päevad olid täis jalutuskäike, et tutvuda vaatamisväärsustega: Livaadia loss-muuseum, "Pääsukese pesa", köisraudteega 1234 meetri kõrgusele mäele Ai-Petri või siis sügavale maa alla koopasse, kus nullilähedasel temperatuuril seisab nö igavesest ajast lumekuhi.
Kõige suurema romantika-elamuse pakkus muidugi öine jalutuskäik Jalta promenaadil: rahvarohkus, tuledesära, muusika, kauplemine kõik võimaliku kaubaga. Ning promenaadi lõpus läbi pimeduse vahuste laineharjade pekslemine vastu kaldakindlustusi...
Tantsijad pidid osa oma energiast loovutama järjekordseks esinemiseks Livaadia sanatooriumis. Ja jälle tormilised aplausid ning küsimused minu kõrvalistujatelt: "Kas nad on professionaalid?"
Järgmine sihtkoht - Sevastoopol. Enne veel sõjaline meremuuseum "Balaklava" - ülisalajane maaalune ehitis allveelaevade varjamiseks ja remondiks
- tohutu pikad kanalid ja käigud. Tutvumine Sevastoopoliga algas ekskursiooniga katamaraanidel. Giidil oli, millest jutustada - kangelaslinn Sevastoopol on üle elanud palju raskeid aegu. Turistide traditsiooniks on kujunenud fotografeerimine admiral Pavel Nahhimovi monumendi jalamil, eestlastel kindlasti ka Amandus Adamsoni ausamba juures, mis on mälestusmärk lahte uputatud laevadele.
Tantsijatele lõpetas jalutuskäigu ettevalmistus järjekordseks esinemiseks Sevastoopoli südalinnas suurel kontserdiplatsil. Lilledega olid tulnud esinejaid tervitama Sevastoopoli Eesti Seltsi esimees Erih Kalling ning mitmed teiste vähemusrahvuste seltside esindajad. E.Kalling oli eelnevalt reklaaminud Eesti tantsijate esinemist, kuid ilmselt teine sama palju pealtvaatajaid tuli kokku kõlama hakanud eesti muusikahelide peale. Publik oli vaimustuses. See oli tõesti nauditav esinemine ning suur teene Eesti tutvustamisel Ukrainas läbi rahvatantsu. Ja sellega said hakkama Koeru rahvatantsurühmad Karap ja Vusserid Ülle Jäägeri ja Anne-ly Pihlaku juhendamisel, taustajõuks naisrühm Alleaa. Rahvatants kujunes tõesti Krimmi-sõidu kulminatsiooniks!
Järgnesid veel ekskursioonid Bahtšisarais, suplus Eupatooria rannavees.
Veel üks ööbimine Ukrainas ning algas kodutee, kusjuures kõige pikema päevase läbisõiduga (1200 km). Kokku oli aga kilomeetreid üle 5000 läbi sõidetud kui pühapäeval, 16. septembri hilisõhtul Koeru jõudsime.
Kuigi allakirjutanu isiklikult viibis Krimmis neljandat korda, sealhulgas kaks aastat Sevastoopolis ajateenijana, sai näha seekord palju uut. Erilise koha omab aga kohtumine Erich Kallingu, Meeri Nikolskaja ja teiste Krimmi-eestlaste seltside eestvedajatega, kellega seni on suheldud ainult interneti vahendusel. Olga Skriptšenko külastas Järvamaad selle aasta maikuus.
Krimm on piirkond, kus eestlastest peetakse lugu ja kuhu soovitan minna kõigil, kellel aga tekib selleks võimalus.
