Kuimetsas peeti hingedepäeva

Hingedeaeg algab mihklipäeval ja lõpeb hingedepäeval 2. novembril. Hingedeajal on Eestimaa ilm olnud läbi aegade uduvihmane ja tihti ka tormine.

Selle kohta arvati vanasti, et õhk on siia ilma tulnud hingedest paks. Inimesed ja loomad, eriti hobused, ei saanud vabalt hingata, lõõtsutasid ja olid üleväsinud. Tavaliselt liikusid hinged hulgakesi koos, nende poolt tõstetud tuult nimetati hingetuuleks.

Hingedeajal oodati koju lahkunud pereliikmete hingi. Sel puhul kaeti neile tuppa või rehe alla laud, peremees ja perenaine kutsusid hingi nimepidi toitu maitsma, neile köeti ka sauna. Suur oli rõõm kui hingedele pandud toit oli vähenenud, see näitas, et hinged olid annid vastu võtnud ja võis loota nende abile ja heldusele. Puutumata toit aga põhjustas pahameelt, midagi polnud esivanematele meeldinud ja see võis tähendada õnnetust.

Hingedeajal välditi müra tegevaid töid, keelatud olid õhtused tubased tööd nagu ketrus, õmblemine, villa kraasimine. Sobiv tegevus oli mõistatamine, seda tegi noorem rahvas, vanemad tegelesid jutu vestmisega.

Nendest ja paljudest muudest vanarahva tõekspidamistest ja uskumustest sai kuulda 2. novembril Kuimetsa rahvamajas. Peeti esmakordselt hingedepäeva. Kohale olid tulnud Ene ja Kristjan Lukka Eesti Rahvakultuurikeskusest ja tosinkond kohalikku naist. Meenutati omi vanemaid ja vanavanemaid, nende elatud elusi ja saatuseid. Lauldi regilaule ning tuntud ja armastatud rahvalikke laule. Oli kaetud kohvilaud koos kaasavõetud suupistetega, kodus küpsetatud leib, imehea kapsapirukas ja mitut sorti magusat. Kuid enne, kui sai seda kõike maitsma hakata, juhtus midagi kummalist. Pimedusest ilmusid välja valgesse riietatud kogud, ulgusid ja kraapisid akende taga -hingesandid. Hingesantideks olid tavaliselt lapsed, andisid nad ei palunud, kuid neile anti tavaliselt surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami, käkki, pähkleid, herneid, ube. Meiegi ei lasknud oma sante tühjade kätega minema, andsime seda, mis laual oli. Ja kui vaikselt nad pärast seda lahkusid. See oli märk sellest, et hinged olid meiega rahul. Jutud räägitud, laulud lauldud, võttis igaüks oma kaasavõetud küünla ja viis õue, mälestamaks lahkunud omakseid.