Kultuurist Ambla vallas
Nendele, kes ei tea, olgu meelde tuletatud, et Ambla Kultuurikeskus on Ambla Vallavalitsuse hallatav asutus, mis haldab Ambla ja Aravete kultuurimaju ja noortekeskusi ning ühtlasi korraldab Ambla valla kultuurielu.
Need viis aastat on olnud minu jaoks väga kogemusterohked ja mõtlemapanevad. Kui ma siia tulin, olin ma energiat täis linnamees, kes oli harjunud majandama teiste summade ja rahvamassidega, kui siin ees ootas. Karm reaalsus, mis aastatega selgeks sai, on muutnud minu mõttemaailma ja suhtumist inimestesse.
Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on kirjas, et omavalitsus on kohustatud korraldama tegevust rahvamajades. Jättes lahtiseks, mida see tähendab, mida korraldama, millisel moel ja mis kõige tähtsam – milliste vahenditega.
Ambla valla poolt kehtestatud Ambla Kultuurikeskuse põhimäärus on juba veidi konkreetsem, pannes kultuurikeskusele mitmeid kohustusi ja määrates tema tegevusvaldkonnad. Põhimäärus on vastu võetud 2000. a ja parandatud ühe punktiga 2004. a. Põhimääruses on kirjas, et kultuurikeskuse ülesanded on pidude korraldamine, huvitegevuse korraldamine, kontserdite korraldamine jne. Olles nüüd siin maal viis aastat näinud seda, mida inimesed kultuurimajalt ootavad, mis neid huvitab ja mis neid sinna majja tõmbab, on minu arvamus muutunud ka teenusest, mida kultuurimaja peaks osutama. See arvamus ei ühti aga sellega, mis põhimääruses kirjas. See on üks konkreetne põhjus, miks ma ametist omal soovin lahkun. Mind ei oota ees tõesti teine parem töö – jään koju, et mõtiskleda maailma asjade üle ja oma äridega tegeleda.
Milles on siis need põhilised vastuolud? Ajad on muutunud ja mitte isegi võrreldes 50 aasta taguse, vaid ka juba kümne aasta taguse ajaga. Ellu on astunud google-põlvkond (google-põlvkond on inimpõlvkond, kes kogu oma teadliku elu on kasutanud arvutit ja internetti). Nende inimeste maailm on palju laiem ja nende ootused on hoopis teistsugused. Me peame ajaga kaasas käima, et neid ülesandeid täita, mis kultuurikeskustele on püstitatud. On vaja uut lähenemist, sest selle põlvkonna suhtluskanalid on hoopis teised. Praeguses rahalises olukorras ei suuda Ambla vald lähima 10 aasta jooksul investeerida kultuurimajade renoveerimisse. Majad aga lagunevad. Ise teate, et lagunevasse hoonesse on raske inimesi meelitada. See võtab eesmärgi ja igasuguse motivatsiooni tegeleda kultuurimajadega. Ma korraldan detsembris jõulupidu ühele kenale firmale, mis ei olegi väga suur, aga peoeelarve on siiski üle 100 000 krooni. See on vaid üks õhtu, üks pidu. Umbes sama rahaga peame meie hakkama saama kahes kultuurimajas läbi terve aasta. Meil puuduvad vahendid korraldada suurejoonelisi üritusi ja kui neid ka teinud oleme, taotledes raha erinevatest fondidest, siis on kohal 10 inimest. See masendab ja viib tuju töötada. Üks põhjuseid, miks meie kultuurielu pole ideaalne, on ka see, et Ambla vallal puudub tugev keskus, mis tõmbaks rahvast kokku – oleme killustunud mitme asula vahel, mille vahel puudub ka pidev ühistranspordiühendus.
Põhjuseid on muidugi veel teisigi. Kuid peamiseks ei ole sugugi see, et kultuurikeskuse juhataja, kellelt oodatakse professiooni torumehest õhtujuhini, palk on väiksem, kui enamusel tavalistel töömeestel vallas. See ei ole õiglane, aga oleks talutav, kui näed inimeste silmis rõõmu, mis kaasneb sinu tööga. Hetkel pole aga inimesi ja pole rõõmu.
Mis edasi? Meie kultuurimajad on ehitatud omal ajal rahvaalgatusena. Sinna peame nüüd tagasi minema. Kultuur ei toimi ülalt alla, vaid ikka alt üles. Vald peab looma võimalused tegeleda huvitegevusega, korraldada erinevaid sündmusi jne. See ei saa olla valla töö. Inimene peab ise tahtma teha ja siis saab kultuurimaja teda toetada, leida ruumid, ajad, vajadusel juhendajad. Hea näide on hetkel aeroobika ring Amblas: tuli inimene, tahtis teha, tulid huvilised ja asi toimib. Meie ei maksa juhendajale, osalejad saavad sellega ise hakkama, meie anname soojad ja valged ruumid. Aravete kultuurimajas on samal moel koos käimas hingamisring. Sama kehtib ka tantsuõhtutega. Kui on olemas vedav seltskond, kes igal juhul kohal on, siis tulevad ka teised. Valla kohustus ei saa ega tohi olla avaliku raha eest joomapidude korraldamine.
Kultuurielu peab muutuma taas rahvaalgatuslikuks. Kultuurimajadest peavad saama külakeskused, kus on liskas kultuurlisele tegevusele võimalus tegeleda ka teiste asjadega, miks mitte saada osa erinevatest teistest teenustest, mis inimesele vajalikud.
Midagi ilusat ka. Selle viie aastaga on siin olnud palju rõõmustavat – Aravete teatrifestivali algatamine, Käravete järvemuusika traditsiooni algatamine, tugevad näiteringid, tegusad noortekeskused, klubi Vokiratas kõigi oma ringidega, Ambla raamatukogu kolimine, Aravete Kangrumäe, Ambla ja Käravete välilavade valmimine, koostöö suurenemine erinevate allasutuste vahel, Ambla valla tähtsuse suurenemine maakondlikus mastaabis, mille tagajärjel on siin toimunud mitmed maakondlikud üritused. Ambla valla tuntus Eestis tänu meie taidlejatele (k.a juhataja) on kindlasti oluliselt tõusnud.
Tänan siiralt südamest kõiki, kellega on koostööd tehtud. Igaüks on mind õpetanud ja aidanud mõista inimesi paremini. Ma olen täna hoopis teine inimene, kes ma olin viis aastat tagasi, ja seda tänu teile. Aga ega ma kaugele lähe, neid asju, mille algatamise juures olen olnud, vean ma edasi. Seega võin õelda, et järgmine aasta toimuvad kindlasti Aravete Teatrifestival (seekord koos žüriiga) ja Käravete Järvemuusika (hetkel on andnud nõusoleku Ivo Linna ja Margus Kappel). Kindlasti tegelen edasi ka näiteringidega. Enamgi veel. Nüüd suur uudis ka. Mägise põhuküünis toimub 2011. aasta juunis suur suvelavastus. Etenduse kirjutab kokku Käravete Nõiamäe legendi põhjal Jan Rahman ja etendus kannab nime „Unustatud hinged“. Etendust lavastab Raivo Trass, kujundab Toomas Hõrak, muusika loob ansambel Oort. Etenduses osalevad mitmed professionaalid ja ka kohalikud taidlejad. Lõpp hea, kõik hea.
