Kümnenda Tahkuranna võrkpalliturniiri võitsid Pärnu Maavalitsuse pallurid
17.märtsil, käärdipäeval, kus rahvapärimuste järgi ei tohtinud sel päeval tööd teha ja karu pidi ennast käpuli keerama ning ussikestel-putukatel tuleb uus elu sisse, kogunesid võrkpallisõbrad Uulu, et sealses spordihoones läbi viia Tahkuranna järjekordne võrkpalliturniir. See turniir toimus esimest korda 2003.aastal ning on toimunud järjepanu igal aastal. Esimesed viis aastat võtsid turniirist osa veteransportlased ja mängud toimusid Võistes, sealses koolimaja hubases saalis. Valla palluritega pistsid rinda Pärnu Maavalitsuse ning Pärnu 60 aastaste veteranide võistkonnad. Kimbutama hakanud tervisehädad hõrendasid mängijate ridu ning tekkis raskusi võistkondade komplekteerimisega. Alates 2008.aastast turniiril mängijate koosseis noorenes ning linna veteranide võistkonna vahetasid välja Surju valla võrkpallurid. Kolm aastat tagasi sai Uulu spordisaal uue põrandakatte ning turniir on läbi viidud seal. Kui esimestel aastatel aitasid turniiri majandadasponsorid (OÜ Weiss, OÜUulu Ehitus, OÜ Weiss Aiand, Jorma Wilen), siis viimaste aastate turniiridega seotud kulutusi on aidanud lahendada Tahkuranna vald.
Tahkuranna turniiridest on kümne aasta jooksul osa võtnud üle kuuekümne võrkpalli mängija. Neljal korral on turniiri võitnud valla veteranid. Kahel korral on võitjaau kuulunud valla ja maavalitsuse noorenenud võistkondadele. Korra on turniiri võitnud linna veteranide ning Surju valla võistkonnad. Käesoleva aasta turniiril väljusid võitjana Pärnu Maavalitsuse pallurid, jättes teiseks meie valla ning kolmandaks Surju valla võistkonna. Meie valla au kaitsesid Karol Nairis, Oliver Stimmer, Ott Liivaru, Veiko Semjonov, Randar Salujärv, Priit Sommer ning Erik Sempelson. Turniiri parima mängija au kuulus Karel Paisile, kes mängis Pärnu MV võistkonnas.
Turniiride korraldamisel kaasaaitamise eest pälvisid kiidusõnu Anu Nõmm, Jüri Kõresaar, Maido Zukker. Külalismängijate tänusõnad korraldajate aadressil ning soov, et selline tore traditsioon jätkuks ka järgnevatel aatatel. Rõõmustav oli ka see, et mängud ei toimunud tühjale saalile, vaid pealtvaatajaid, kes mängijatele kaasaelasid, jätkus.
