Kunda vanim koolmeister pajatab: Veoautokastis mööda ilma
Kuidas hetkel tervise ja eluoluga lood on?
Saan ise endaga hakkama, sõbrad ja lapsed aitavad ka. Eks tervis ole eakohane. Suved veedan oma sünnikodus Saksis, külmemad ajad veedan siin Kundas. Mis see pensionäri elu Eestis ikka on, ega pension ju suur pole, kuidagi tulen ots otsaga kokku. Maakodus pidasin varem aktiivselt mesilasi kuid nüüd olen töö tütrele üle andnud, vaatan tema toimetamisi mesilastega pealt ja annan vahel nõu. Kolm last - poeg ja kaks tütart - on juba ka jõudnud pensioniikka.
Mis aastal ja kuidas Kundasse üldse sattusite?
See oli peale sõda 1945. aastal. Enne seda jõudsin aasta jagu töötada õpetajana Kadilas. Seal olid toredad lapsed aga elutingimused olid väga rasked. Mul oli oma elamine koolimaja katusekambris, talv oli nii karm et piim läks toas pudelis jäässe. Sellist elu ma endale ei tahtnud. Otsustasin, et tulgu mis tuleb aga teiseks aastaks ma Kadilasse ei jää. Kes otsib, see leiab - mul tekkis võimalus minna õpetajaks kas Rakveresse või Kundasse. Rakvere oli pärast Teist maailmasõda väga trööstitu ja kohutavas seisukorras, Kunda seevastu oli jäänud sõjast puutumata, seega langes otsus viimase kasuks.
Sellega polnud vintsutused vist päriselt veel lõppenud?
Jah, ma ei teadnud, mis mind siin ees ootas. Kunda kuulus tollal ju keelutsooni, võõraid said linna sisse vaid erilubadega. Minul polnud muud kui saksaaegne isikutunnistus, sellega oli alguses palju probleeme kuni lõpuks sain uue passi.
Milline oli elu linnas ja tollases koolis?
Ega Kundas tollal elumaju väga palju ei olnud, valdavalt olid tööliste elamud. Suured ehitustegevused olid ju alles kõik ees. Kooli kuhu õpetajaks tulin oli väike, 6-klassiline. Kuna oli maatüdruk siis oli loogiline jätk, et minu õppeaineks sai bioloogia, vastavat eriharidust mul polnud, kuid aja jooksul sai end täiendatud. Kusjuures liiklus Kunda ja Rakvere vahel käis enamasti rongiga (kitsarööpaline raudtee), mis polnud inimeste veoks ette nähtud, sõitsime kahe linna vahet sõna otseses mõttes loomavagunis ehitusmaterjalide otsas. Koolidirektoriks oli Kalju Viise, esmane ülesanne oligi mul rajada kooliaed, sest teoreetiline osa oli vaja praktikaga siduda. Kooliaias kasvatasime taimi, juurvilju, kogused olid sellised, et sellega varustasime ära nii kooli söökla kui ka internaadi ja jäi veel ülegi.
Osalesime kooliga ka iga-aastasel Rakvere rajooni põllumajandusnäitusel, kus noppisime ridamisi erinevaid auhindu. Tegelesime ka iluaiandusega- kooliaias oli koht nii purskkaevul kui kiviktaimlal. Aiapidamisega lõpetasime 1962. aastal ära, andsime selle Vene koolile üle. Hoone, kus koolimaja asus, lammutati aga hiljem ära. Uue kooli aias võttis toimetamised üle juba uus bioloogia õpetaja.
Olite omal ajal ka Eesti Geograafia Seltsi liige.
Jah. Kui bioloogia õpetamine 1963. aastal kõrvale jäi, hakkasin lastele geograafiat õpetama. See oli huvitav aeg, tänu sellele õnnestus palju ringi reisida ja eluolu näha. Koolidirektor Viise oli aktiivne mees, kes organiseeris meile palju erinevaid reise. Sai käidud endises Saksa DV-s, tollases Tšehhoslovakkias, Ukrainas jne. Ja ega tollal ei vedanud meid mõni reisibuss, enamik reise sai tehtud veoauto kastis, kui ilm oli ilus, sõitsime lahtise kastiga, kui sadas oli present peal. Aga ka lennuki ja bussiga sai hiljem sõidetud. Olin Kunda koolis geograafiaõpetaja kuni pensionile jäämiseni 1979. aastal.
