Küsib Hillar Kohv, vastab Endel Tilk
Endel Tilk (E.T.): Olen sündinud 16.11.1959. a Viiral, Jõesuu küla, Tori vald. Ema: Rina-Signe Tilk, isa: Ilmar Tilk.
H.K.: Haridus (millistes koolides õppinud ja kus)?
E.T.: Kooliteed alustasin 01.09.1967. a Viira Algkoolis, 01.09.1970. a jätkasin kooliteed Virula 8-kl. Koolis, mille lõpetasin 1975. a kevadel. 1975. a septembrist jätkasin õpinguid Tallinna KKK-1 laevajuhi erialal, lõpetasin 1979. a kevadel laevajuhi diplomiga.
H.K. Ametid (töökohad, alustades algusest kuni tänaseni välja)?
E.T.: Ameteid on olnud laevajungast laevakaptenini. Viimased viis aastat juhin direktorina oma isiklikku firmat, tegelen kala ja kalatoodete valmistamise ja müügiga ning teatud määral ka mereandide püügiga. NLiidu ajal töötasin algul Pärnu Kalakombinaadi laevastikus, pärast ajateenistust nõukogude armees Pärnu Kaluri laevastikus kuni NLiidu lagunemiseni.
H.K.: Õed-vennad, nende nimed ning kus nad elavad ja millega tegelevad?
E.T.: Õde Eve Ojasoo elab Viiral ja on Tori Lasteaia õpetaja. Vend Tõnis Tilk elab Lätimaal, Salacgriva linnas ja töötab laeval.
H.K.: Huvialad?
E.T.: Ookeanis ujumine, sukeldumine kalapüük spinninguga. Ookean on Mauretaania vetes kalarikas, mingit luba nõutada harrastuspüügiks pole vaja. Huvitab reisimine mööda maailma! Internetis meeldib surfata!
H.K.: Põnevad seigad senisest elust?
E.T.: Üks esimesi põnevaid seiku oli kui sõitsime NLiidu ajal, punane plagu sirbi ja vasaraga ahtris lehvimas, läbi Sundi väina välja Läänemerest. Siis Sundi väinas tulid jahtidega rootslased, taanlased ja sakslased ning tiirutasid meie laeva ümber. Mõnedelt jahtidelt lausa hüüti vene keeles "prygai", hüppa ja saad vabasse maailma.
Põnev oli see, kui mais 1979. a alustati vahetusmeeskondade komplekteerimist Pärnu Kalakombinaadi neljale MRTR tüüpi laevale Angoolasse. Kuu aega peeti poliitõppusi ja kästi kõik räägitu konspekteerida. Mul polnud probleemi, olin äsja koolist tulnud ja harjunud sellega,aga vanad merekarud nägid kurja vaeva ja kui hommikul polnud peaparandust saanud, siis neil käsi vibreeris kenasti ja käekiri oli nägi välja hullem kui Karl Marxil.
Ideeliselt kasvatatud nõukogude meremehed valmis, pandi meid Tallinnas Moskva rongile ja järgmisel hommikul olime Moskvas. Seal selgus, et lennuk väljub alles nelja päeva pärast, organiseeriti kohad kolhoosnike hotelli VDNH lähedal ja iga päev veeti meid kahe bussiga ekskursioonidele mööda Moskvat, et mehed hotellis kärakat ei paneks. 3. juunil istusime lõpuks kauaoodatud lennukisse ja kolme tunni pärast oli vahemaandumine lennuki tankimiseks Budapestis ja sealt pea kaheksa tundi õhulendu ja 4. juuni 1979. a hommikul olime teisel pool ekvaatorit asuva Angoola Rahvavabariigi pealinna Luanda lennuväljal. Kuna Angoolas oli talve-periood, oli see ka vihmade periood, sooja 28 kraadi, tohutu õhuniiskus, riided hakkasid kohe keha külge kleepuma. Lennujaamas konditsioneerid ei tööta, mõni aasta tagasi lõppes kodusõda, tolli ja piirivalve ametnikud töötavad aegluubis.
Formaalsused täidetud, tulid bussid, et laevadele sõita. Nii armetuid busse pole ma varem ega hiljem näinud, aknad olid puruks, aga nad olid veel koledasti mõlkis, kuuli ja mürsukillu auke täis ja mootori jahutusvesi läks keema peale igat kilomeetri läbimist. Kuue tunniga läbisime kümme kilomeetrit ja olime laevas ning algas kohe ka laevaülevõtmine eelnevalt meeskonnalt. Ja paar nädalat aklimatiseerumist Angoola kliimaga.
H.K.: Perekond ja lapsed?
E.T.: Euroopas ma paberite järgi abielus pole olnud, ainult vabaabielus. Mauretaanias olen abielus kolmandat aastat, Eestis veel legaliseerimata abielu. Abikaasa Esther on Nigeeria kodanik ja rahvuselt eisha. 01.09.2011 kell kaks öösel sündis meil tütar Elisabeth Johanna Tilk, kaal 4.0 kg.
H.K.: Põnevamad reisid?
E.T.: Möödunud aastane 7200 kilomeetrine reis läbi Euroopa üle Gibraltari väina ja läbi Maroko Mauretaaniasse. Alustasime abikaasaga reisi 4. septembri hommikul kell viis autoga Nissan Terrano, slepis haagissuvila teekonnal puhkamiseks ja samuti toiduvalmistamine toimus gaasipliidil haagissuvilas.
September sai reisiks valitud, et siis on Euroopas puhkused puhatud ja teedel liiklus vähenenud. Reisisime läbi Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania, siis viis parvlaev meid üle Gibraltari väina Maroko sadamasse Tanger, Marokost väljudes ja sisenedes Maroko poolt okupeeritud Lääne Sahaara territooriumile tuli tõusta Atlase mägedesse, kus teel on piirded kivilaviinide poolt purustatud ja mäekülgedel olid puude vahele võrkudesse kiilunud suured kivid ähvardamas. Mägedes liikusime pea 40 kilomeetrit ja siis järsk laskumine alla, üldiselt kitsas tee on raiutud mäekülje sisse ja kui orgu vaatad, siis 200-300 meetrit on kindlasti vabalangemist kui kivijurakas teelt pühib. Polnud viga, õnn oli meiega!
17. septembril olime Maroko piiripunktis, täitsime formaalsused ja edasi neli kilomeetrit miinivälja Maroko ja Mauritaania piiripunkti. Selle läbimiseks kasutasin 50€ eest giidi abi, sest rumal oleks viimasel 60 kilomeetril koduse Nouadhibouni vastu taevast lennata. Õnneks kõik läks hästi, sest muidu ma neid ridu ei kirjutaks!
H.K.: Kui tihti kodumail Jõesuu kandis käid ning mida põnevat meenutad kodukandiga seonduvast ning kes on sõbrad siinmail?
E.T.: Viimastel aastatel olen püüdnud aastas korra kodukülas käia, aga ega see odav lõbu ei ole ja lennukites ja lennujaamades tuleb veeta edasi-tagasi käies kolm ööpäeva. Teine probleem on, et ega neid aafriklastest koostööpartnereid ei saa ka usaldada täielt. Kass läinud, hiirtel pidu.
Kodukandiga meenuvad kõigepealt kevadised jääminekud ja suurveed Navestil. Peale jääminekut sai salaja lootsik vette aetud ja nii sai üle Viira oja otse Viira Algkooli käia.
Sõpru, tuttavaid ja sugulasi on mul Pärnus ja Tori kandis palju ja jõudumööda ma ka kõigiga suhtlen. Ma arvan kedagi esile tõsta pole vaja, kõik saavad ise aru, kellest jutt! Kõigile sõpradele, sugulastele, tuttavatele - palav tervitus!!!
H.K.: Lemmisöök ja jook ning äkki on olemas mõni hea oma poolt leiutatud söögi või joogi retsept,mida Kaldad lugejatega jagada?
E.T.: Olen kõikesööja, aga ikkagi, kui on valida kala ja liha vahel, valin ma pigem kala. Kui aga valikus on kala või peajalgsed (kalmaar, kaheksajalg, seepia) või koorikloomad (krevett, krabi), siis tõmban loosi, sest eelistada paremust on raske.
Igasuguse moosi sõber olen ma ka, aga suhkrut moosis peab olema pisut!
H.K.: Milliseid ajalehti-ajakirju loed ning millist raadiojaama enim kuulad ning millised saated on lemmikud telerist?
E.T.: Ajalehti ja ajakirju loen ma internetist: Pärnu Postimees, Postimees, Päevaleht jt. Kindlasti loen Tori valla kuulehte Kaldad. Eestis kuulan rohkem raadiot Elmar, Sky Plussi ja ka Vikerraadiot. Mauritaanias kuulan prantsuse keelset Radio FM Nouadhibou, sealt saan ma oma ca 100 000 elanikuga kodulinna Nouadhibou (hääldatakse Nuadibu) uudised.
H.K.: Tulevikuplaanid?
E.T.: Tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas on raske midagi kaugele ette plaanida! Vastsündinud tütar Elisabeth Johanna tuleb üles kasvatada ja koolitada!
Tahaks tegeleda Mauritaanias turismiga, paraku mauride seadusandlus ja nende arusaamade islam ei soosi seda. Maurid pakuvad ainult kõrbe ekstreemturismi, istuda liivatormi ajal telgis ja nautida tuule undamist ja liiva rabinat vastu telgi presenti!
H.K.: Kirjelda ühte oma tööpäeva, milline see välja näeb?
E.T.: Tööpäev algab mul tavaliselt ärkamisega kell seitse hommikul, pärast ca 30 minutit harjutuste tegemist ehk võimlemist. Pärast külm dušš, muidugi Eestis oleks see leige dušš, kuna meie külm vesi on +22 kraadi.
Kuna ma olen oma majas teinud oma ühest toast kontori, siis pärast kerget einet ma avan kontoris arvutid, telefonid. Loen Eesti lehti, kontrollin valuutakursid ja seda kõike kuni maurid tööle lähevad kell 10 hommikul. Kaubasaate dokumendid tuleb allkirjastada ja pitsatid panna mauride poolt. Muidu ei saa kalajahu ega kalatooteid eksportida Euroopasse ja Tolli Liitu ning Ukrainasse! Paha on see, et maurid ei taha kella tunda ja hilinevad palju ja lubavad palju. Maur ei ütle kunagi ei, ta proovib igal juhul sinust kasu saada.
Iga päev tuleb kasutada suhtlemiseks ja tööks prantsuse-hispaania-inglise-vene ja eesti keelt. Prantsuse ja hispaania keelt ma kuskil õppinud ei ole, need keeled olen ma sadamatest kokku korjanud.
Vahel tuleb ka öösel tööl olla, kui sadamasse minu agenteerida püügilaevad saabuvad. Päeval on palav, seepärast katsume kala mahalaadimist teha öösel, päikese käes hakkab kala kiiresti riknema. Laevad tuleb ka kiiresti varustada joogivee, kütte ja toiduga, et laevad uuesti püügile suunduksid. Laeva seisupäev on firmale kulukas.
H.K.: Milline on sinu sõnum Tori valla rahvale?
E.T.: Tori Valla Rahvas - olge terved ja toredad ning kaitsku Teid Jumal!!!
