Mida vanemaks saad, seda häälekamalt hakkavad rääkima kohad ja asjad, millega elu jooksul oled kokku puutunud.
Nii nagu paljudele teistele, meenub minulegi Puurmanit mainides sünni- ja kodukoht, kooliaeg, koolikaaslased ja õpetajad, kaunis park, tiik ja saarik. Ning muidugi koolimaja, mis on kordumatu, kuna tema väljanägemises pole midagi ühist nende koolimajadega, mis on ehitatud tüüpprojektide järgi. Veel meenuvad kevadised jääminekud Pedjal, mis olid ümbruskonna inimestele kui tasuta etendused, millega loodus sai korra aastas vaatajatele demonstreerida oma ürgset jõudu. Kool endises lossis on omaette vaatamisväärsus, oli seda enne ning on seda enam peale põhjalikku renoveerimist.
Lossi ümbritsev park on aja jooksul muutunud nii loomuliku arengu teel, kui ka inimese käe läbi. Ei saa öelda, et need muudatused alati pargi väljanägemisele kasuks on tulnud, kuid loodan, et kaunis park muutub veelgi kaunimaks, kui selleks leidub vahendeid, tahet ning inimesi, kes asjaga tegelevad. Külaskäikudel tiigisaarikule märkad kahjutundega, et siin pole majakest, mille hävingu põhjuseid ma ei tea. See õlgkatusega majake sobis hästi saarikule, ta oli kui mälestusteraamat, tema konstruktsioonidele oli koolipoisid ja -tüdrukud graveerinud oma nimed. Ta oleks võinud seal edasi püsida. Kuigi ma ei salli ehitiste kritseldamist ja sodimist, siis siinkohal oleksin teinud erandi.
Minu kool ite e a lgas Puurmanis 1947 a. ja lõppes 1958. a. kevadel, kui lõpetas keskkooli esimene lend, kuhu oli ka minul au kuuluda. 15 lõpetajast ei ela ega tööta Puurmanis ühtegi klassikaaslast, kõik nad elavad suuremates keskustes. Sellest võib teha järelduse, et väljaränne ei ole ainult viimase aja nähtus, vaid sama esines juba aastaid tagasi.
Puurmani teeb mulle lähedasemaks teadmine, et minu ema ning tema 2 õde olid mõisaga tihedalt seotud. Nende mälestused on kaudselt ka minu mälestused.
Isiklike mälestuste seas võin veel mainida, et meie pulmapidu peeti 1968. a. Puurmani lossis. Kodukohta külastades, mida teen kolm-neli korda aastas, on mul piisavalt sündmusi, mida meenutada.
Siin elab veel inimesi, keda isiklikult tunnen. Soovin, et siinne elu läheks ikka paremuse poole ja oleks igati elamisväärne. 2. Millega praegu tegeled? Räägi oma perest.
Olen juba aastaid pensionär, kuid töötan tänase päevani käsunduslepingu alusel endises töökohas, milleks on AS Tere.
Minu esimene töökoht peale EPA lõpetamist oli Rakvere Piimatööstus, kus töötasin 9 aastat energeetikuna. Alates1975. aastast sai minust Tallinna elanik ning tööle asusin Tallinna piimatööstuses, kus töötasin mitmetel ametikohtadel. Enne pensionile siirdumist protsessijuhina. Kõik mu eelmised ja viimane amet olid seotud tehnikaga ja eeldasid insenerioskusi.
Ka viimane amet oli sellest vallast, kuna ta oli seotud automatiseerimisega ning arvutiga tehnoloogiliste seadmete ja protsesside juhtimisega. Enamus Tallinna piimatööstuse tehnoloogilistest projektidest olid minu projekteeritud. Kahjuks lõpetas piimatööstus Tallinnas selle aasta aprillis oma tegevuse, hoone lammutatakse ning tõenäoliselt lõpeb peatselt ka minu leping ettevõttega.
Abikaasa Vaiki lõpetas TPI, omandas erialased oskused raamatupidamises ning töötas pearaamatupidajana algul Rakvere Piimatööstuses, peale Tallinna asumist linnavalitsuses ja hiljem veel teistes ettevõtetes.
Praegu on ta pensionär. Suviti elame suvekodus Suurupis, kus jätkub tegevust mõlemale. Lapsi on mul üks. Poeg Mart lõpetas TPI puidutehnoloogia eriala ning tegutseb ühe omanikuna firmas, mis tegeleb pehmemööbli tootmisega. Lapselapsi on mul pojapoeg ja pojatütar. Nemad õpivad Väike-Õismäe Gümnaasiumis. 3. Kuidas võib olla Sinu tööst kasu oma koduvalla inimestele?
Sellele küsimusele otsest vastust pole. Kuidas minu tööst kodukohale kasu on, tahaks ka ise teada. Küllap mingi kaudne kasu võib olla, kuid seda kirjeldada käib üle jõu. Kõik meie tööga loodud väärtused pannakse piltlikult ühte anumasse ning jagatakse siis laiali üsna keerukaid teid mööda ning jääb loota, et midagi jõuab ka kodukohta.