Küsimustele vastab vilistlane Marina Allikof (Dor-Beck)
Loomulikult kerkivad mul Puurmani nime kuuldes silme ette loss, park, jõgi, kodumaja. Mulle meenuvad koolikaaslased, eredamad sündmused lapsepõlvest: kevadise jäälagunemise ajal kodu juures vette kukkumine ja elupäästjate Raivo Musta ning Leo Mägi kiire tegutsemine, suvised paadisõidud tammini ja tagasi, õpilaste kohustuslikud aiatööd minu ema juhendamisel, kinoja tantsuõhtud kultuurimajas, traditsiooniline Jüriööjooks, esimene praktika tollases Volta tsehhis, raske töö kolhoosi kartulipõldudel nii suvel kui ka sügisel jpm.
Mälus on suvised pildid iidse pargi alleedest, tiigisaare majakesest, ülejõepargist. Puurmani elanikest on jätnud kustumatu jälje ikkagi tolleaegsed õpetajad, nagu Valve Orav, Viktor Kuik, Eha Mark, Aino Freiberg ja Maie Mängel.
2. Millega praegu tegeled?
Räägi oma perest. Raplasse sattusin elama 1981.aastal tänu oma abikaasale, kes suunati siia tööle, enne seda töötasin Tartus algklasside õpetajana. Momendil õpetan Rapla Vesiroosi Gümnaasiumis juba üle 20 aasta eesti keelt ja kirjandust. Laste keskel tunnen ennast nagu kala vees: noortelt on palju õppida, neilt saan uut energiat ega nüristu. Vaba aega sisustan lugemise, reisimise, etenduste külastamise ja aiatööga. Minu vanem tütar Anu Villmann on Pärnu Postimehe reporter ning möödunud aastal valis toimetus ta aasta parimaks ajakirjanikuks. Anu peres kasvab kaks poega: Johannes (läks sel õppeaastal kooli) ning Paul (nägi ilmavalgust nn pronksiööl). Noorem tütar Liis elab mitmendat aastat Suurbritannias, tema kallim on inglane. Liisi kodu ja töökoht asuvad Pärnu-taolises mereäärses linnas Great Yarmouthis. Kuigi võin suvel oma aias toimetada ja õiteilu nautida, rõõmustan selle üle, et saan tänu oma tütardele suvitada ka mere ääres, sest Raplas pole ujumisvõimalust.
3.Kuidas võib olla Sinu tööst kasu oma koduvalla inimestele?
Igal sügisel on mul keskastme kirjandustundides teemasid „Kool vanasti" või „Minu kodukool" käsitledes olnud juttu Puurmanist, tema mõisakoolist, kaunist loodusest. Arvan, et olen paljudes õpilastes äratanud huvi selle paiga vastu, nii mõnigi pole enam Puurmanist mööda sõitnud, vaid külastanud lossi ja jalutanud pargis. Kaugemas perspektiivis on oma koduvalla inimestele kasu sellest, kui minu käe all haridust saanud noored oskavad tulevikus meie riiki juhtides rohkem väärtustada Eesti inimesi, hoida eesti keelt, armastada oma väikest isamaad, hoida peret.
