Kuu Austraalias: kuidas õnn sülle sadas ja miks heteromees joosta ei saa
Üleelmisel nädalal hakkas Tartu Ekspress kajastama kahe Eesti noormehe elu ja tegemisi Austraalias, nüüdseks on nad rohelisel mandril olnud neli nädalat ning vahepeal on taas toimunud hoogsaid arenguid nii elus endas kui ka teadmiste osas.
Retke kõige keerulisemaks ülesandeks osutus enestelegi ootamatult eluaseme leidmine töökohale võimalikult lähedale. Eriti juhul, kui ei soovi ühiskasutatavaid ruume ja veel vähem magamistuba, jagada teiste rännulistega. Ka hingehinna maksmiseks puudus huvi. Kompromissituse eest tuli küll lõivu tasuda nii hostelipidajatele kui maanteeröövlitele, ent pärast kümneid e-kirju ja telefonikõnesid, naeratas otsingute seitsmendal päeval õnn kõige helgemal kujul.
Elama satuti suurde ja avarasse majja, kus lisaks pererahvale elas ka Sambiast pärit Joe. Sitsiilia pere võttis noormehed enda tiiva alla ning neid hellitati rohke toiduga:
„Ehkki seni on degusteerimised paraku lõppenud ulatuslike kõhuhädadega, on hõrgutistest äraütlemine osutunud ilmvõimatuks. Ainult inseneriharidusega Joe on hakanud õhtusöökidelt viilima, sest pärast viimast pidurooga tuli tal haigevoodis veeta terve päev."
Varsti selgus ka, et millegi pärast ei salli austraallased seda, kui heteromees on otsustanud trenni eesmärgil õue jooksma minna.Tuli ketsid varna visata.
