Laagri Lasteaias viidi isad tagasi lapsepõlvemaale indiaanlasi mängima
Idee panna isad indiaanlasi mängima, tundus vahva! Kui paljud isad üldse oma lapsepõlves indiaanlasi mängisid, sellest polnud aga aimugi. Eriti vahva oli näha ka laste suurt vaimustust ja õhinat asjaga kaasa minna. Oli selge, et see pidu ei tule üksnes isadele, vaid ka lastele eriline.
Järgnes pikk eeltöö lastega - hakkasime uurima, kes need indiaanlased ikkagi olid, millised nad välja nägid, kus elasid, mida sõid jne. Uusi teadmisi kogusime nagu seeni pärast vihma.
Valgete sulgede otsinguil
Mäletan oma lapsepõlvest, et emal oli esikukapis suur kotitäis suvel Hiiumaa rannalt korjatud luigesulgi. Küll nüüd oleks need head olnud, et indiaanlastele peakatteid teha. Paraku on need suled ammu juba kuskil minu lapsepõlve mängumaadel ära kasutatud.
Ei leidnud me suuri valgeid sulgi kahjuks ka mujalt. Õnneks aga ei tule lasteaiaõpetajatel loovusest puudust ja nii sai olemasolevatest materjalidest ise suled valmistatud. Vaja oli kõigest puidust grillvardaid, valget paber-riide vahepealset materjali, mida leidus lasteaia kapis, natuke liimi ja tegutsemistahet. Suled said päris ehtsad, kaugelt vaadates pettis nii mõnegi ära. Peakatted said seega igati indiaanlastele väärilised.
Muusikasaali lavale ehitasime ehtsa vigvami – indiaanlaste eluaseme. Muretsesime mõned pikad liistud, pisut nööri, paar valget voodilina ja jupi kotiriiet. Ja tõepoolest, üks-kaks-üksteist ja vigvam oligi püsti. Müstikat lisas vigvamis põlev lamp, mis pöörles oma erinevate värvilaikudega.
Peopäevaks olid paljud lapsed endale ka kostüümid muretsenud – kellel laenutanud, kellel ostetud, kellel ema õmmeldud. Viimase lihvi andsime aga näomaalingutega. Ettevalmistused tehtud, võis mänguõhtu alata.
Indiaanipärased nimed ja temaatilised tervituslaulud
Ilma ehtsate indiaani nimedeta poleks pidu õige olnud. Nii saigi igaüks selleks õhtuks endale päris uue nime. Korvi põhjas olid nimesildid, korv pealt kaetud lõngaga, mille küljes rippusid kellukesed. Nimevalikul ei tohtinud kelluke heliseda! Kui see siiski juhtus, tuli uus nimi valida. Sedelil oli kaks nime, üks lapsele, teine isale. Nimede põhjal sai ühest suurest hõimust kaks – maa hõim ja taeva hõim. Nüüd ei võtnud meie õhtust osa mitte „Marid“ ja „Jürid“, vaid „Suur Madu“, „Tõusev Kuu“, „Väike Põõsas“, „Põhjatuul“ jpt vahvate nimedega indiaanlased.
Muusikaõpetaja Ruta, indiaani nimega „Rahetera“, oli lastele õpetanud selgeks ka ehtsad indiaani laulud, mis mudilastele väga-väga meeldisid ja nii algaski meie pidu indiaanlaste tervituslauluga.
Sai ka pilli mängitud – üks hõim kõlapulkadel, teine laste enda kujundatud trummidel.
Lõbusad võistlusmängud ja hõimude mõõduvõtmine
Õhtu jooksul panime indiaanlaste osavuse proovile ka paberlennukitega läbi rõnga viskamisega. Ohutuse mõttes jätsime enne jahileminekut nooled ja vibud seekord kõrvale. Karujahile minnes olime kõik julged jahimehed, aga paraku jäi julgusest siiski pisut puudu ja saaki meil saada ei õnnestunud.
See aga ei heidutanud kedagi, sest ees ootas tore hõimudevaheline sõprusmäng, kus nalja sai palju. Pisikese rõnga sisse, mis põrandal asetses, pidi ära mahtuma kaks suurt ja kaks väikest indiaanlast nõnda, et ringi sees puudutas maad ainult kaks jalga, ka ringist väljas ei tohtinud ükski jalg maad puudutada. Nuputamist selles mängus jätkus ja ka lahendused olid väga nutikad. Kui kaks hõimu olid omavahel sõbrunenud, istuti lõkke ümber, lauldi indiaanlaste tulelaulu ja suured indiaanlased lugesid väiksematele muinasjuttu kolmest karust.
Peo lõpus kinkisid lapsed oma isadele nimelised rinnamärgid, mille nad ise olid joonistanud. Seekord oli nimed ikka sünnijärgsed, sest vaevalt keegi igapäevaselt “Täpilise Karu” või “Kiirgava Õhtupäikese” nimega asju aetud saab.
Rühmas ootas indiaanlasi veel magus suutäis kirjut koera, et korvata natukenegi jahisaagist ilmajäämist. Lapsed lugesid veel luuletust ja siis oligi aeg vibud kokku korjata ning rõõmsal meelel koju minna.
