Lahkumine Siberist: mälestused põllutööst, toidulauast ja soojade südametega inimestest

 (7)
Kasetohukirjad
Kasetohukirjad SiberisFoto: Vallo Kruuser

Järjejutu "Eluloolisi ülestähendusi Maarjamaalt ja kaugemalt" viimane osa.

Meeldejäävaid töid-toimetusi traktoriga talveperioodil

Töötasin heinaveol kaugel naaberoblasti piiri ääres. Kirjeldus agregaadist, millega retked toimusid: Jossi haakesse kaks kelku (laiust umbes 5 meetrit ja pikkust 7-8 meetri ringis), kuhu mahtus korralik heinakoorem, nii poolsada tonni. Kõige lõpus veel kolmas väiksem, sellel putka teenindava meeskonna tarbeks. Sama kelk pidi mahutama veel ahju küttematerjali ja traktorikütuse varu. Meeskonna elamus olid sees laud-toolid ja punkriahi andmaks sooja. Talveti -40 kraadises pakases polnud teistmoodi mõeldav. Putka oli vajalik puhkehetkiks, sest ühe jutiga sellist heinahulka peale laadida, veel nii madala temperatuuri juures, on vahepuhkust tegemata tervistkahjustav. Selliste mõõtmetega agregaadiga liikumine oli võimalik seepärast, et stepis pole ei puud-põõsast ega kivi-kändu. Samuti puudusid teed, võimalik, et suvel olid mingisugused rajad, aga talvel polnud millegi järgi orienteeruda. Ei jäänud mingeid jälgi, tuisk triikis need tasaseks veidi aja möödudes.

Suurel valgel lagendikul olid ohuks vaid soolajärved, eriti väiksemad, mille tuisk siledaks silunud, nii et raske oli neid märgata. Ühel retkel sattusin minagi sellisesse soolajärve, õnneks küll üsna väikesesse. Mis meid päästis, kas asjaolu, et oli sulalumi (ainus minu Siberis veedetud aastate kestel) või laotas kaitseingel oma tiivad üle meie agregaadi? Igatahes see toimus minnes, mil kelgud olid tühjad. Sulalumi ja soolajärve pealispind olid tardunud, vetrus ja õõtsus. Sõitsin nagu lohu sees, aga läbi ei vajunud. Joss on küll raske masin, aga tema erisurve pinnasele on väiksem kui DT-54. Veel mida tähele panin aastate jooksul – kui sõita otse üle lumehange on kõik hästi, kui aga pöörata, kaevub masin hange. Õnneks mina soolajärves traktori liikumissuunda muuta ei proovinud, vaid hinge kinni pidades jälgisin, kuidas Joss ise täbara olukorra lahendab. Tõtt öelda, üle noatera ronis traktor ohtlikust järvest üle.

Meenub juhtum naabermajandi meestega, kellel uppus traktor soolajärve ja nad nägid ränka vaeva, et seda kätte saada. Osalt võeti masin tükkideks.

Pikkadel reisidel pidas traktor üldiselt hästi vastu, välja arvatud ühel korral, mil Jossikesel tekkis tõsine rike. Järjekordsel reisil, kui olime peaaegu jõudnud sihtpunkti, kadusid traktoril käigud ära, peale viienda. Et kohapeal polnud mingit võimalust remondiks ja alles oli jäänud viies käik, siis ainus võimalus pöörata ümber ja siva tagasi. Mehed-laadijad jäid putkasse doominot mängima. Siinkohal peab mainima, et sealkandis eelistati kaardimängule doominot. Mina ja Borja kupatasime tagasi nii kiirelt, kui vähegi võimalik. Teadagi, Jossi kiirus viiendaga on kusagil 11–12 kilomeetrit tunnis. Meil oli pisut krutitud ka, nii et 15 kilomeetrit läks.

Traktoriremondi töökotta jõudsime tööpäeva lõpul, aga vanemmehhaanik oli veel kohal. Saime töökotta sisse, kus selgus et vahevõlli esimene kuullaager oli ära lagunenud. Laost toodi uus laager. Torkasime selle kohale ja saime masina kergesti korda, ilma käigukasti maha võtmata. Ja aega viitmata asusime jälle teele. Hommikul muidugi läks tööks lahti, hilisööks olime õnnelikult kodus tagasi. Tuhlan mälus, aga ei õnnestu meenutada, kui palju kilomeetreid tuli maha sõita. Arvan, see arv küündis mitmesajani.

Heinavedu usaldati ainult mõne üksiku mehe ülesandeks, kuna nõudis küllaltki tugevat närvi ja samuti füüsilist valmisolekut. Ma töötasin heinaveole üsna mitmel talvel, küll kelkudega, küll trosslohistiga. Nii üle jõe luhalt, kui kaugelt naaberoblasti piiri äärest, seejuures need tööd olid alati seotud mingil määral riskiga. Tihtipeale tuiskas, nii et polnud näha taeva ega maa vahet. Sellises olukorras on sõit üsna riskantne. Siis tunned tugevat ühtekuuluvustunnet raudse sõbraga, kes veab võimsalt terassüdame tuksudes, tuisu kiuste rasket koormat, lisaks veel inimhinge, kes on lausa armunud raudsesse masinamonstrumisse.

Neid ridu kirjutades ja kõiki neid talviseid heinaveoreise meenutades, tundub kunagi nooruses läbielatu pisut muinasjutuhõnguline, aga siiski see on kunagi olnu ja tõene.

Mõned arutelud, mis puudutavad kohalikku toidulauda

Põhitoiduks oli muidugi leib, aga tahaksin veidi vestelda leivakõrvasest, mis sealsetes oludes polnud eriti rikkalik. Kõrgel Irtõšši kaldal, kus asus meie savionn, polnud võimalust aedvilja kasvatada, sest jõest vett tassida olnuks mõttetu tegevus. Kunagi ma nägin ka üht kaevu, mis oli lausa imetegu - sisse vaadates veepind oli peopesa suurune. Sellise kaevu rajamine oli tõsine vägitükk. Mõned, kes elasid küla stepipoolses servas, siiski kasvatasid midagi vähesel määral.

Meie kartulimaa oli külast mõni kilomeeter eemal, kus teistelgi. Majand kasvatas stepis arbuuse ja kurke, mida töölistelegi jagus. Marjapõõsaid ma küll ei mäleta, ei Tatarkas ega ka endises elukohas kasvas nii mõndagi.

Kui meenutada Pjatiletka aegu, siis see erines tunduvalt Tatarka aegadest. Pjatiletkas oli igal majapidamisel aiamaa kohapeal. Igaühel oli oma kooguga kaev. Ei mäleta, et veepuudus oleks kollitanud, isegi põua-aastail. Tõsi, sealne vesi polnud eriti hea maitsega, vaid soolane, kuid parema puudumisel kõlbas küll. Kõik oli käe-jala juures kohapeal, mis samuti suur mugavus. Kasvatati kõike vajalikku: kapsaid, kaale ja muid mugulaid. Ükski aed polnud ilma päevalilledeta. Need olid väga tähtis kultuur. Külalehe „trükkimise“ juurde kuulus vaieldamatult sihvkade rõksutamine. Veel meenub, et tomateid konserveeriti millegipärast rohelistena. Tähtis koht toidutabelis oli ka küüslaugul ehk noblul. Mõndagi õnnestus jõest saada ja samuti kauplusest hankida konserve. Kui veel lisade, et paaril aastal tegelesime seakasvatusega, siis oleks loetelu täielik. Lisaks üks küllaltki oluline tõsiasi - kogu tolleaegne tootmine toimus ilma mineraalväetisi kasutamata, samuti ei kasutatud mürkkemikaale. Järelikult taimekasvatuse saadused olid looduslikud ja vabad organismile kahjulikest aineist.

Kõnesolev olukord oli rohkem kui pool sajandit tagasi. Tänaseks on sealne ääremaa paljuski muutunud. Võtsin Suure Maailma Atlase ja sellest selgub, et Tatarka küla kohalt kulgeb raudtee. Järelikult puhuvad seal hoopis teised tuuled, vastandina minu mälestuste maailmale.

Viimased tähelepanekud Siberi põldudelt

Üks uuendus mida hakati ellu viima põllumajanduses, oli tuuleerosiooni vastu abinõude rakendamine. Sellega tegeles Venemaa Euroopa osas keegi põllumajanduse spetsialist nimega Maltsov. Tulenevalt sellest nimetatigi seda ettevõtmist Maltsovi meetodiks. Tänapäeval on see leidnud laia kasutamist, kuna künnil piirdutakse sügavkobestamisega mulda pööramata. Ilmusid meiegi kasutusse vastavad põllutööriistad: adrad ilma hõlmadeta ja küllaltki kitsa korpusega. Et neid esialgu kõigile ei jätkunud, siis võeti tavaatradel hõlmad maha ja oligi Maltsovi ader olemas. Samuti ilmusid käibele Maltsovi äkked, aga nendega minu mäletamise järgi küll ei õnnestunud midagi mõistlikku teha. Neil oli tavalise äkkepulga asemel väike hanijalg-käpake, mis kogus kokku juurikaid ja kõikvõimalikku prahti. Nii ei sobinud äkked sealsesse põllumajandusse. Kevadkülv sai tehtud varasemat varianti kasutades, aga suvist uudismaade harimise kampaaniat tegime Maltsovi meetodil.

Tegime seda kodust kaugemal, samas, kuhu ulatusid talvised retked. Töötasime nii, et üks meestest kolm ööpäeva, samuti teine kolm päeva-ööd ja siis kolm päeva kodus. Toitlustamine oli sovhoosi poolt, aga pikutamise paika polnud vaja. Lasime niisama veidiks ajaks silma kinni, kui uni kiusama tükkis. Künd toimus ühe adraga Jossi haakes, sügavkobestamine 40 sentimeetri sügavuselt. Künnivagude üks ots ulatus kohe soolajärve kaldale. Kui algusvagusid ja pöördriba kontrollvagusid kündsin vahetult soolajärve kaldal, käis mõttevälgatus läbi pea, et keegi siia ikka sisse sõidab. Selle mõttevälgatusega nagu sõnasin ära. Et see juhtub iseendaga, seda ma küll ei osanud karta.

Järve kallas oli üsna kõrge, aeg oli kesksuvine ja veepind taganenud kaldast mõne meetri võrra kaugemale suvekuumuses aurumise tõttu. Töötasime juba mitmendat ööpäeva. Haakijaks mulle vähetuttav noormees, kes traktorijuhtimisega hakkama ei saanud, muidu oleksime kordamööda juhtkangide taga istunud, kui väsimus kiusama hakkas. Juhtus see ööhämaruses, kui järjekordsel ringil lähenesime järvele. Laternate valguses järv juba paistis, kui mu silmad kinni vajusid ja nad siis alles avasin, kui Joss kaldast alla prantsatas. Kohe momendil ei saanud pidama - haakija, kes kõrvalistmel tukkus, kukkus sidurikangi alla ja kuni ta sealt kõrvale tõmbasin, sain traktori seisma. Nagu eelnevalt öeldud, järve ja kalda vahel mõne meetri laiune tahe riba. Õnneks ei olnud järvepõhi ka eriti tüma.

Hakkasime plaanima, kuidas sellest täbarast olukorrast välja tulla. Kes teda mõõtis, aga usun, kallas oli nii paari meetri kõrgune, liialdamata - pea püstloodis. Ühes kohas väike uhtorg, mis pisut lamendas kaldajärsakut ja otsustasin sealtkaudu välja pääseda, ader nagunii kogu aja haakes. Seda tunnet, mis mind valdas, ei unusta ma vist surmatunnilgi. Olin istme seljatoel pikali, jalad, mis pedaalide vahel, olid kõrgemal kui pea, nii järsk oli kallas. Oleks piisanud ühest väikesest nõksust ja masin oleks kukkunud tagasi, lindid püsti. Tol korral ma ei mõelnud pikemalt sellele õnnelikule õnnetusele, küll aga nüüd, neid ridu kirjutades. Et neil retkedel kaugel Siberi steppides saatsid mind kaitseingli kaitsvad tiivad. Seda mitte ainult äpardustes soolajärvedega, vaid kogu Siberis veedetud aastate jooksul on mind nagu kellegi hea haldja lähedus halvimast hoidnud. See oli viimane töö traktoriga. 1958. suvega lõpeb meie pikk Siberi ekskursioon.

Algasid ettevalmistused kojusõiduks

Suvi hakkas kalduma sügisesse ja kuna Endlale saabusid vabastuspaberid, alustasime ettevalmistustega kojusõiduks. Käisime rajoonilinnas Tšerlakis passilauas, kus talle niiväga vajalik dokument välja anti. Seega oli nüüd kodutee vaba ja järgnevalt asusime ellu viima vajalikke toiminguid. Lõpetasin töösuhted sovhoosiga, kusjuures peainsener ütles mulle, te võiksid ikka siin edasi töötada. Oled siinses kollektiivis lugupeetud töömees, kas Eestis leiad sealses ühiskonnas nii hinnatud vastuvõttu. Traktori andsin järgmisele mehele väikese kahjutundega. Aastate jooksul oli see masinamark armsaks saanud. Lahkumisel soovis edu edaspidiseks ja tänu tehtud töö eest osakonnajuhataja, ei keegi muu kui vana tuttav ja aukülaline minu vene pulmas, Simonov.
Järgnevalt asusime majapidamist likvideerima. Meenub, et sovhoosist saadud töötasu teravilja näol, oli päris korralik kuhi keset õue Lordi valve all. See sai muidugi soovijatele maha müüdud reisirahaks. Majale leidus ka ostja. Ega eriti suuri väärtusi meie majapidamises polnudki. Jalgratta sai odava hinna eest ületänava naabrimees. Äia puutööriistad jäid kohapeale või viis omale Marta sõber, tõesti ei mäleta, või ongi sellel tähtsust. Koer Lordi sai Marta sõbrale ja nagu ta meile hiljem kirjutas, said neis head sõbrad, kes kahekesi kalal käisid. Kaasa võtsime grammofoni ja hulga plaate. Need pakkisime suuremasse kohvrisse ja panime Omskis pagasi. Eks meile jagasid õpetusi, kes varem tagasiteele asusid. Nimelt nõue oli, et kohver oleks riide sisse õmmeldud ja aadressiga varustatud.

Viimase käigu tegin eks-ämma Jelena poole, kelle kasvatada oli poeg Juri. Oleksin ta heameelega endaga kaasa võtnud, kui poleks olnud takistavaid olukordi. Esiteks, ta ei tahtnud kuidagi leppida meie perega. Meil omavaheline suhtlemine toimus eesti keeles, meie poisid olid temast mõnevõrra nooremad. Kuivõrd suhtlejad nad üldse olid, Sulev polnud aastanegi, Lembitu pooleteisene. Tõin Juri mõned korrad Tatarkasse, aga ta siiski ei leppinud, vaid pidevalt nuttis ja tahtis koju tagasi. Samuti polnud ämm nõus. Ta oleks jäänud üksinda, kuna Anna läks rajoonilinna Tšerlakki. Kõik asjaajamine oleks kindlasti võtnud hulga aega, millele oleks varem tulnud mõelda. Vaevalt, et Annagi oleks sellega nõustunud. Temaga ma enam ei kohtunud. Annaga suhtlemist esialgu polnud, küll aga mõne aasta pärast ametivõimude vahendusel.

Enne ärasõitu käis jumalaga jätmas Nikolai Desjatov, kellega koos mitu aastat traktoril töötasime ja kelle pulmas me külalisteks olime. Nikolai kinkis mulle mälestuseks oma foto. Tema on ainus tolleaegsetest töökaaslasest, kelle nägu võin vahetevahel foto vahendusel vaadata. Siinjuures pean mainima, et väga paljude näod on veel mälus alles. Samuti toob mälupilt üsna palju meenutusi põldudest, millistel olen töötanud. Teedest-radadest, kust on rännakud läbi viinud. Kõige elavamad mälestused on jäänud siiski inimestest.

Südamesoojusega meenutan neid sõbralikke kaastöötajaid, samuti kõiki teisi, kellega tuli kohtuda või suhelda neil mälestusväärseil aastail. Ehkki meid oli sinna saadetud vägivaldselt, ei tundunud mulle kunagi, et olen vang. Kohalike elanike soe ja sõbralik suhtumine muutis kõik meeldivaks. Tundsin kõik need aastad kollektiivi sooja poolehoidu, mille eest olen neile tänulik kuni võin mälestustes rännata stepiavarustel ja suure Siberi jõe kallastel. Järgmisena alustame kojusõitu, autojuhiga on kokku lepitud.