Mis me siis nägime ja tegime? Saka mõisa, Valaste juga, Narva linna ja üle jõe paistvat Venemaad. Lasteaedades käisime ka. Kuna Narvas on 22 venekeelset lasteaeda ja vaid 1 eestikeelne, siis sedakorda uurisime, mida teevad ja kuidas tegutsevad vene lapsed Eestimaal. Nii ja naa. Majanduslik olukord pole kiita, aga inimesed ise olid südamlikud ja lahked.

Ning rõõmsad, et me neile külla läksime. Domineerisid toonekured, kaevud ja lokkav muru, lillepeenardest rääkimata. Ole, mis rahvusest tahes, lastega tegeldes on sära silmis, vaatamata kesisele palganumbrile ja remonti ootavale majale. Ja kui raha pole, siis mänguasju osta ei saa, õppevahendeid samuti mitte. Eks siis tehakse ise, abiks remondimees, lapsevanemad ja mõni heatahtlik sponsor.

Küllap läheb ka paremaks - selline positiivsus jäi nende jutust ja olekust meelde ja hinge. Ja - tulge jälle meile külla!

Narva rüütlilossis saime tuttavaks mitmete rüütlilegendidega. Jutustajateks (eesti keeles muidugi) olid kenad noored vene neiud ja noormehed. Näitlejateks saime me ise - rüütliks, preiliks, vene tsaariks jne.

Tore oli, tõesti tore. Ja salapärased käigud lossi erinevatel korrustel, tornides, keldrites; hääled, lõhnad.

Veel natuke ja varsti kajab laste naer ja jutt meiegi majas. Remont on lõppjärgus, kõnniteed juba valendavad vastu - tunduvad kõrged (: Väravast sisse astudes lompi ei astu, ka kõige suurema saju ajal mitte. Personal on oma näpud maasikatest ja mustikatest puhtaks pesnud ning valmis jälle mudilastega tegutsema. Kohtumiseni augustis.

Õpetaja Tiina