Liia Sizask - muinasjutuvestjast õpetaja või sotsiaaltöötajast kangakuduja?
Liia sõnul pole tal pikka õpingutevaba aeg vist olnudki. Ehkki peale keskkooli lõpetamist Tartus oli sõbrannaga kindel plaan minna Leningradi filmikunsti õppima, lõi tutvumine oma tulevase abikaasa Tõnuga Venemaal Komsomolskis Amuuri ääres, kuhu paljud noored toona raha läksid teenima, need plaanid segi. Venemaalt koju tulles plaaniti esialgu Tartusse elamagi jääda, aga vaatamata tööpakkumisele oma endisest koolist, seal elukohta polnud.
Nii jõutigi Kärusse, kus Liia on pidanud erinevaid ameteid toonases kultuurimajas, lasteaias, kaupluses ning kodu kõrvalt koolitanud end nii sotsiaal, käsitöö kui ka pedagoogika valdkonnas. Alustas Liia aga Viljandis raamatukogunduse õpingutega. Raamatu- ja kirjanduseinimeseks on Liia end alati pidanud ning praegu, kui üle mitme aasta ei pea vaid kooliga seotud nö tarka kirjandust lugema, ahmib ta ilukirjandust mõnuga.
Esmakordselt lasteaeda tööle tulles, läbis Liia pedagoogilise kursuse, kus tekkiski arusaam, et just see töö võikski olla see, mis tõeliselt omaks saab. Vahepealsed aastad tõid endaga kaasa aga ka ametnikutöö Käru vallas, Sotsiaalministeeriumis, Hansapangas ja Raplas puuetega inimesi aidates. Just sellest ajast on Liial läbitud ka kolm aastat sotsiaaltöö õpinguid. Ja samas võimaldas ametnikutöö täiendada end ka hobide alal.
Nii õppis Liia selgeks kangastelgedel toimetamise ja hindab seda oskust senimaani. Telgede taha küll enam väga sageli ei jõua, aga hubasest ruumist kuhu need üles seada ja oma rõõmuks kudumisest ja noorte huviliste koolitamisest käivad tal mõtted sageli. Töö kohalikus kaupluses andis kindlasti juurde julgust ja oskust suhelda, sest lobiseda julgeb ta omasõnul vaid heade tuttavatega, võõras seltskonnas on ta pigem vaatleja rollis.
Läbitud õpingutele tagasi vaadates tõdeb Liia, et noorena oli õppida siiski kergem, nüüd vajab ta keskendumiseks rahu ja vaikust ning aega, et materjal läbi töötada. Kui kolm aastat tagasi uuesti õppima asudes oli arvuti kasutamine Liia sõnul talle õpingutes pigem takistavaks, siis oma viimast kooliaastat ilma arvuti abita ta ette ei oleks kujutanudki, niivõrd palju tegid need omandatud oskused õppimise kiiremaks ja lihtsamaks.
Liia kaalus kevadel ka õpingute jätkamist magistrikraadi püüdes, ent tõmbas siiski pidurit. Oma magistritöö projektigi valmistas ette koduste eest salaja, sest eks pikk õppimine paneb proovile nii mõnedki suhted ja elukorralduse. Ehkki mõte andragoogika õppimisest vilksatab tal nüüdki aegajalt veel peast läbi. Oma täiskasvanuea õppimiste juures ongi ehk kõige raskem olnud Liia sõnul hakkama saada korraga nii kodu, töö, õpingute kui ka kõige muu saja asjaga ja kui tugevat seljatagust, mis toetaks pole, on ette võetut raske lõpule viia.
Viimaste aastate avastuseks on aga jutuvestmine. Liia on osalenud muinasjutukooli kursustel ning arvab, et mõnuga jutustatud muinasjuttu ei vaja üksnes lapsed. Saab ju muinasjutukeelde panna ka kõik tänapäeval aktuaalsed ja mõtlemist ning mõtestamist vajavad teemad. Vaja on vaid aega. Nüüd kus pimedad õhtud kätte jõudnud olekski ehk hea ka lapsevanemail ja vanavanematel lastele enam rääkida olnust, jutustada muinasjutte, vesta lugusid. Ja kui tundub, et hästi nagu ei oska, siis on Liia kindlasti õige inimene jutuotsa kätte andmiseks.
