Inger Urva, Keskkonna ja halduse peaspetsialist

Linnaelanikele ei ole südamelähedane mitte ainult hulkuvate loomade probleem, vaid ka üldine lemmikloomade pidamise kultuur. Loomapidamisest tekkiv olukord häirib mõningaid loomapidajaid, kes ei soovi täita nõudmist loomade poolt mahajäetud hunnikute koristamisel, kuid veelgi rohkem neid, kes seda tegevusetust taluma peavad.

Kahjuks leidub loomapidajaid, kes oma loomad saatjata tänavale „tühjendusringile” lähetavad, aga ka neid, kes koeri jalutades ja koera poolt mahajäetud „pomme” koristamata leiavad, et nende koerad võivadki roojata trepiesiseid, majaümbruste haljasalasid, terviserada jne. Mitte kellelegi ei meeldi ju kosutada tervist koeramusta hunnikutest ja kollaseks värvunud lumest ümbritsetud jalutusteedel.

Olen varemgi oma artiklites viidanud ebameeldivale asjaolule, et linnainimese jaoks tähendab kevade algus ennekõike koeramusta väljasulamist talvelume alt. Kõikide tsiviliseeritud maailma tavade usina kopeerimise juures edeneb kultuurne loomapidamine meil kahjuks kukesammu haaval. Ei tahaks liiga teha neile, kes väga hoolega oma lemmikute järel koristavad — ja õnneks kohtab neid üha sagedamini! —, aga vastavalt kehtestatud eeskirjadele just nii peabki olema ja kõigile seadusekuulekatele suurim tänu hoolivuse eest!

Tuletame veel kord meelde, et koeraga avalikus kohas viibimisel peab omanik tagama teiste inimeste ja loomade ohutuse ning vältima koera lahtipääsemist, samuti on koera omanik kohustatud koera tekitatud reostuse koheselt koristama.

Loomapidamine on vastutus ning looma võtmisel ei tohiks käituda hetkeemotsiooni ajel, mis mingi aja möödudes võib asenduda realistliku tõdemusega, et loomake ei sobi teie elukorraldusega kokku. Eks ole täiskasvanu ikkagi see, kes peab vastutama perelemmiku eest.