Lugu naisest, kes julges… Kunda muuseumis Valdese kirjanduskohvikus


Lugu naisest, kes julges… Kunda muuseumis Valdese kirjanduskohvikus
Meie Kodu

Pariisis Montmartre'il asuva postitõlla lõpp-peatuses ootas Aurore'i Jules Sandeau sõber, juuratudeng Felix Pyat. Kell oli seitse õhtul.

Esimese asjana reisijate saabumisel nägi Pyat, kuidas tõllakatuse alt pisteti välja pea nagu hüpiknukk mängutoosist. "Tal oli ploomikarva karakullmüts ja juuksed lokkis nagu inglil. Silmad särasid taevalikult nagu kaks musta kalliskivi, siis veel kullinina ja kirsspunased huuled. Ta kõhetut keha kattis tressidega poola palitu, jalas olid pikad liibuvad meestepüksid ja tuttidega saapad, mille sääreotsad olid südamekujuliselt kaarjaks lõigatud." See rabav, poisilik olend hüüatas: "Ma olen siin, mina olengi Aurore!"

See oli Aurore Dudevant (1804- 1876), tulevane George Sand, ligikaudu seitsmekümne raamatu autor, tuntud ja kuulus. Nii nägi välja tema saabumine Pariisi ... (Ståhlberg, Knut. 2000. "Armastajate aeg Pariisis. George Sand. Elulugu." Kunst, Tallinn 2000, lk 28).

George Sandis (kelle tegelik nimi ei olnud George Sand, vaid Amandine Lucile Aurore Dupin) oli jooni nii kuninglikust-aristokraatlikust kui ka lihtsast proletaarsest päritolust. Tema isapoolne vanavanavanaema oli krahvinna Maria Aurora von Königsmarck, kuulus naine, kelle võrgutava ilu eest oli pagenud Rootsi kuningas ja kelle hilisemast kooselust Poola kuningaga sündis poeg Moritz - Aurore Dupini vanavanaisa. Aurore'i isa, Maurice Dupin, oli Napoleoni armee ohvitser, ning ema, Antoinette Victoire-Sophie Delaborde, kelle isa oli linnukaupmees (hiljem kohvikupidaja) ning ema "tantsijanna".

Aurore sündis Pariisis, aga kasvas üles maal. Isa suri, kui ta oli neljaaastane ning vanaema võttis tüdruku enda juurde Nohant'i lossi (paika, kus George Sand hilisemas elus paljud oma raamatud kirjutas ning kuulsaid sõpru võõrustas). Vanaema ei pidanud Aurore'i ema eeskuju sobilikuks noorele tüdrukule, nii et ta koliti Pariisi. Kokku olid põrganud kaks erinevat maailma: ema - kerge ja lõbus - ning vanaema - range - ellusuhtumine, väikese tüdruku südamesse jäi sellest sügav jälg.

Elul Nohant'is olid ka helged küljed. Samal ajal, kui vanaema liikus aristokraatlikes salongides - ümbruskonnas oli palju mõisaid ja losse -, mängis Aurore talulastega, käis nendega koos karjas, ronis üle aedade ja elas tõelist maaelu. Tütarlaps oli tulvil elurõõmu, rohkem, kui vanaema taluda suutis.

11-aastaselt pandi ta augustiinlaste kloostrikooli (see oli kõige aristokraatlikum internaatkool Pariisis ja seda pidasid inglise nunnad). Koolis tegi Aurore kõigepealt elu kibedaks inglise nunnadel ning seejärel sukeldus õhinal religioossesse müstikasse, mispeale vanaema ta kloostrikoolist ära võttis.

Nohant'is oli valitsejaks keegi Deschartres - tema võttis Aurore'i oma hoole alla ning õpetas tüdrukule ladina keelt, füüsikat, keemiat ja isegi tohterdamist. Aga eelkõige pühendas ta Aurore'i mõisa igapäevastesse toimingutesse. Tema õhutusel tõmbas Aurore esmakordselt selga ka poisiriided - puhtalt mugavuse mõttes (kuidas muidu oleks ta saanud loomi talitada). Aurore'ist sai tõeline pikkades pükstes poisstüdruk, aimamata veel, et see oli midagi, mis loob temast hiljem kuulsa kuvandi sajanditeks.

Õhtuti kuulas ta muusikat ning õppis ka ise klaverit mängima, luges luulet ja uuris filosoofiat palju põhjalikumalt, kui see oli kombeks tolleaegsete tütarlaste ja daamide puhul. Ta õppis tikkima ja maalima ning temast sai haritud noor naine.

1822. aastal abiellus Aurore Francois Casimir Dudevantiga ning mingiks ajaks paistis, et elu kulges tavapärast rada. Neil sündis kaks last: poiss ja tüdruk.

Abikaasa Casimir käis jahil, jõi pisut liiga palju, ega teinud mingit saladust ka sellest, et magas vahel meelsasti ühe kui teise teenijatüdrukuga. Ta tegi küll kõik, et ka naise meele järgi olla, aga oli ilmne, et see ei olnud enam õige abielu. Aurore oli küll abieluga kohanenud, kuid tema romantilised unistused polnud täitunud. Ta ei olnud veel George Sandiks saanud, aga juba elas ta mingis teises maailmas.

Aurore oli ema ja abikaasa, aga ta tundis, et tema kui isiksus hääbub. Ta oli küll endistviisi Aurore Dudevant, aga ta polnud enam nõus talle määratud osaga elus ning tahtis elada omaenese elu, mitte sõltuda kellestki teisest. 4. jaanuaril 1831 reisis Aurore üksipäini Pariisi. Ta oli 27-aastane.

Hiljem, et minevikuga lõplikult arved klaarida, astus ta läbirääkimistesse oma abikaasa Casimiriga, et lahutuse osas kokkuleppele jõuda. Mees ei olnud nõus ning seetõttu käidi pikalt kohut. George Sandi esindas andekas advokaat Michel de Bourges (kellega Sand mingi aja ka koos elas). Advokaat pidas veenva kaitsekõne ning kohus langetas otsuse, mille kohaselt jäi Sandile nii Nohant kui ka mõlema lapse eest hoolitsemine. Ta oli saanud, mida soovis.

Aurore oli väikest kasvu, pikkust kõigest 158 sentimeetrit. Hallis mantlis ning sama värvi vesti ja pükstega nägi ta välja nagu iga teinegi Ladina kvartali nooruke üliõpilane. Ta soetas endale ka paari säärsaapaid ja kõrge kaabu, milles ta nägi välja nagu tõeline väike härrasmees. Nii oli mugav ja nii oli odavam kui kõik need pitsid-satsid, mida naised kandma pidid. Lisaks armastas ning ka julges ta avalikult sigarit suitsetada.

Teater oli Pariisis uute ideede peamiseks lahinguväljaks. Sealt kandusid need ajakirjandusse ja algatasid uusi kirjanduslikke ja poliitilisi voolusid. Oli iseenesest mõistetav, et Aurore sellest kõigest osa võttis, kuigi naistel ei sobinud üksi väljas käia ja Pariisi teatrites olid naiste jaoks rõdul eraldi kohad, parterikohtadele neil õigust polnud. Põrand oli ette nähtud meestele ja ergutajatele, aga Aurore viibis nooreks üliõpilaseks maskeerituna otse möllu keskpunktis. Tema väike ja habras kogu oli küll teatavaks miinuseks, aga suuremad ja tugevamad kaaslased olid alati käepärast, et ära hoida vägivalda.

Oma uues elus oli Aurore õnnelik. Ta võis liikuda Pariisis iga ilmaga ja teha avastusretki suurlinnas, ilma et ta kellelegi millegi kohta aru oleks pidanud andma või et keegi oleks talle näpuga näidanud. Ta oli vaba ja otsustas elada niisama vabalt nagu mehedki ning kasutada meestega samu õigusi. Siiski ei olnud Pariis kuigi heatahtlik noore naise vastu, kes tahtis kirjanikuks saada või endale ise elatist teenida. Esimese kirjutamisväljundi leidis Aurore väikese satiirilise lehe "Le Figaro" juures. Aurore liitus noorte lehemeestega, olles seltskonnas ainsaks naiseks. Ta oli rahul, kuigi teenis madalaimat mõeldavaist honoraridest.

Noore naise ilukirjandusliku loomingu autorlusega oli tollel ajal aga eriti keeruline lugu. Ühel külaskäigul meheema paruness Dudevant'i juurde küsis viimane Aurore'ilt, kas vastab tõele, et ta kavatseb raamatuid kirjutada ja kaanele oma nime trükkida. Vana daam oli mures ja hirmul, et trükipressi alt läbikäimine võib nende nime määrida. Aurore aga elas ja töötas koos oma armastatu Jules Sandeauga ning kõik, mida nad ühiselt kirjutasid ilmus esialgu mehe nime all. Raamat "Rose ja Blanche" ilmus Aurore ja Jules'i ühise nime J. Sandi all. Järgmise raamatu "Indiana" kirjutas Aurore juba üksi. Jules Sandeau, kes kirjutamisest osa ei võtnud, ei soovinud oma nime raamatu autorina näha, kirjastaja aga kinnitas, et naisenimi teose autorina ei läheks läbi. Pikema arupidamise järel jõuti kompromissini - kasutada G. Sandi nime. Nii jäi Sand alles, aga eesnimetäheks oli G, mis tulenes juba George'ist.

George Sand oli sündinud ja tema uuel raamatul oli kohe edu.

Tal oli oma kaasajale tohutu mõju, kuid tema mõjukus ei olnud eeskätt kirjanduslikku laadi. Ta oli võidelnud naiste õiguste eest naiseks jääda ühiskonnas, mis polnud loodud naiste tarvis. Ta ei loonud ühtki emantsipatsiooniteooriat, aga ta oli ise selle näidiseksemplar.

Tänapäeva ühiskond oli tollel ajal alles kujunemisjärgus. Sandil ei õnnestunud naise vabanemist näha. Aga ta kuulutas ette moodsa naise ilmumise. Ta lõi vabaduse iseendale ja võitis või võttis õiguse armastada ja kirjutada, hoolimata konventsioonidest ja ühiskonna poolt kehtestatud reeglitest. Ta julges olla naine ning julges oma naiselikkuse eest mehe kombel välja astuda.
___________________________________________________

George Sand kandis lisaks nimele ka meesteriideid, mis hämmastas ja pahandas ühiskonda. Sandi enese sõnul aitas meesteriietus aga varjata tema häbelikkust ja ebakindlust suures seltskonnas. Üldsuse jaoks oli šokeeriv, et ta julges naisena teha seda, mida mehed kõhklematult tegid. Ta oli George Sand - naine, kes julges!

George Sand on naine, kes elas oma elu nagu romaanis, kus lisaks peategelasele on osatäitjaks tema ajastu - romantismi kuldajastu Prantsusmaal -, samuti selle aja inimesed, nende ideed ja lootused. Tema elu raamisid sõbrad ja lähedased - tegelased, kes juba oma kultuuriloolise olulisuse või tähenduse tõttu meile pisut muinasjutulisena tunduvad. George Sandi elu kulges kõrvuti selliste suurkujudega, nagu Eugéne Delacroix, Franz Liszt, Prosper Mérimée, Honoré de Balzac, Charles Baudelaire, Gustave Flaubert, Stendhal, Victor Hugo, Alexandre Dumas, Alfred de Musset, Frédéric Chopin jne. Milline seltskond! Prantsuse parnass, lisaks heliloojad, muusikud, maalikunstnikud ning teised. Ja aeg - mil kõik oli alles ees ...

George Sandil oli romantiline armastuslugu Alfred de Musset' ja Frederik Chopiniga. Ta oli naine, kes elas armastuse nimel ja astus välja naise õiguse eest olla armastuses võrdväärne partner.


Kasutatud allikad:
Ståhlberg, Knut. 2000. Armastajate aeg Pariisis. George Sand. Elulugu. Kunst, Tallinn 2000.
Brunel, Pierre. 2001. George Sand ja Frédéric Chopin. Vastandite kirg. Olion, Tallinn 2001.

Duncker, Dora. 2002. George Sand: lugu kirest. Kuldsulg, Tallinn 2002. Illustratsioon veebist.