Lugu sellest, kuidas õnn võib hetkega pöörduda sinu kasuks
Kohtume Martin Tammega Itaaliapitsa kioski õuekohvikus Jüris. On päikesepaistelin esuvepäev ja Martin alles mõni päev tagasi saabunud USA-st, olles jõudnud vaevu harjuda ajavööndite nihkega, mis öö ja päeva alguse on pea peale pööranud.
„Jaanuarikuus kandideerisin noorsootööspetsialist Kädi Kuhlapi kaudu USAsaatkonna poolt pakutud programmi ja nüüd olengi selle läbi teinud,“ ei varja Martin oma rõõmu, mis ilmsesti poeks iga noore inimese hinge, kui ta tuhandete kandideerijate hulgast üle maailma kahekümne väljavalitu hulka pääseb.
Nagu noored seda ikka teevad, otsis aastaid Lagedi noortekeskuse aktiivse liikmena tegutsenud Martin möödunud talvel omale põnevaid väljakutseid ning kui oli sooviavalduse koos vajalike andmetega USA saatkonda lähetanud, jäi ta küll lootusrikkaks, aga mitte väga suurte ootustega. Kuid nagu öeldakse, õnn võib hetkega pöörduda sinu kasuks ja Martin jäigi otsustajatele silma.
Küsin soojenduseks, mida ligikaudu kuu aja pikkune elu USA-s kõige enam andis. Noormees vastab – enesekindlust. „Enne programmi olin natukene vaiksem ja tagasihoidlikum inimene. Ameerikas olles õppisin välja ütlema seda, mis mõttes on, loomulikult enne ikka mõeldes sellele, kas tasub seda välja öelda või mitte.“
Otsekohesed ameeriklased ei pidanud Martini sõnul oluliseks teha näiteks nägu, et nad Eestist midagi teaksid. „Minu jaoks ei olnud mitte nii üllatav see, et ameeriklased polnud eriti midagi kuulnud Eesti riigist, kuigi me oleme meedias tuntud e-riigi poolest. Üllatav oli see, et ameeriklased pidevalt küsisid esimesena: kas teil on Eestis oma keel olemas,” meenutab Martin oma korduvaid tutvuste algusi kohalikega, kellest paljud tundsid huvi ka selle vastu, miks eestlased armastavad puid kallistada. Kuigi Martin oli sellelaadsetest küsimustest siiralt üllatunud, ei suutnud ta naerusuistele ameeriklastele seda kuidagi ette heita. Kuidas sa kurjustad inimestega, kes üle kõige maailmas armastavad naljatada ning nalju kuulda. Sarkastilised ütlused pööratakse seal sageli kohe huumoriks ja miks siis ei võiks teha kummaliste küsimustega samamoodi. Ju peab Eesti veel end nähtavamalt positsioneerima, et tulevikus küsitakse esmalt e-riigi kohta.
USA on aga end vaikselt positsioneerimas taaskasutust propageeriva riigina. On see siis trendiga kaasa minek või on selle taga tõsine mure ressursside liigse raiskamise pärast, sellele on keeruline ühest vastust leida, sest näiteks Texase Marshall või Kansase Greensburg erinevad elustiililt nagu öö ja päev.
Lääneranniku-poolses osas asuv Greensburg, millest jäi pärast tornaado üle käimist järele vaid viis protsenti, on üles ehitatud taaskasutuse põhimõtteid järgides, kuid Marshallis elatakse nagu paljudes muudes paikadeski vanadest harjumustest mõjutatult. Eks ameeriklased isegi armastavad enda harjumuspärase elustiili kohta öelda: jätkuvalt priiskav. Igatahes kutsuti Martin USA-sse just sel põhjusel, et omandada teadmisi taaskasutusest.
Jätkame vestlust teemal, mida õnnestus ameeriklastel Eesti noormehele pakkuda. „Programm oli väga tihe, mis tähendas, et lösutamist ei olnud ning pidevalt reisisime ringi,“ annab Martin kohe kiiresti hinnangu tegevuskavale. Noormehe juturidade vahelt loeb välja, et noortegruppi, kuhu kuulusid inimesed 18 erinevast riigist, käsitleti USA vastuvõtjate poolt nagu intensiivõppureid, kes kohe varahommikul voodist välja kupatati, et kogu päevaprogrammiga ikka ühele poole saada. „Kansase osariigis külastasime mitmeid preeriaid ja ülikooli, millel on oma tuumareaktor. Käisime Greensburgis ja Seattle’i linnas tutvusime sellega, kuidas linn säästlikult vett kogub ja taaskasutab. Seattle’i äärelinnade teed on ehitatud „poorsetena“, need lasevad vihmavett läbi ning selle kaudu kogutakse vett puhastamise jaoks.“
Taaskasutuse intensiivõpe sobis aktiivset eluviisi pooldavale Martinile hästi ja ta annab ka selge lubaduse teadmisi jagada. Nähtu ja kuuldu parimad palad jõuavad kindlasti tema tundidesse Kadrioru saksa gümnaasiumis, kus ta teist õppeaastat alustab matemaatika ja valikaine „Loodusteadused, tehnoloogia, ühiskond“ õpetamist. Martini selge plaan on siduda oma elu õpetajatööga ning ta leiab, et õpetaja teeb heaks oskus panna õpilasi loominguliselt mõtlema. „Vee- ja elektritarbimine on Eestis vägagi suur probleem. Elekter on kallis ja vesi pole ka väga odav. Tuleb panna õpilasi loominguliselt mõtlema ning tegutsema selle nimel, et ressursse kokku hoida,“ on Martin veendunud.
Ei ole kahtlustki, et Martin ise taaskasutuse omaksvõtmisse usub. Ja kui inimene ise usub, suudab ta ka enda ümber olevad inimesed uskuma panna.
