See kevad tuli aga teisiti.

Hakkas tunduma, et Mäksa vallavanem on lausa kohustatud seda tegema (umbes nii nagu Piirissaare vallavanem peab ainult sibulaid ja kalu sööma või Võnnu vallavanem peab oskama Kaera-Jaani tantsida ja vähemalt viite Gustav Suitsu luuletust peast lugeda), sest see on nii tähtis ja traditsioonidega üritus. Seda enam, et korraldus sellel aastal läks põhiliselt Trismile´i klubile üle.

Pikemalt järele mõeldes tundus see ala aga imelihtne. Sprint ju, maksimaalselt poolteist tundi pingutust, mis see siis ära ei ole, olen ju Tartu maratone küll ja küll läbinud. Triatlon, see on nagu trips-traps-trull, kolm kriipsu tõmmata ja kõik. Saad veidi vees sulistada, rattaga rahulikult Melliste teedel uidata ning meeldivas seltskonnas joosta. Mõnus ju. Aga ikkagi.

Lõpuks Trismile´i Margus keelitas ikka võistlema ja nii läkski, et 19. juuli keskpäeval tabasin ennast seismas koos lihaseliste ning raudsete meeste ja naistega Melliste rannast. Milline varustus ja millised liikumatud tapjapilgud! Prr, vesi tundus eriti märg ja külm, lihased päev-otsa püstiseismisest ja askeldamisest kanged ning hirmutav triatlonitreeneri jutt, et triatloni ujumine on nagu lahing, kus pead kõvasti trügima ja teisi eemale lükkama, taluma hoope vasakult ja paremalt ning vaatama, et pinnale jääd! Oh õudust!

START!

„Meeletu suma ja veepladin. Minust joostakse mööda ja ujutakse lihtsalt üle. Midagi näha ei ole, ainult üks veemullidžungel. Mingi hetkel tekib veidi vabamat vett ja saan kroolimise rütmi kätte. Ellu jäin, polegi hullu, saab kulgeda küll. Vahepeal siiski tunnen, et keegi veepõhjast paneb hellalt oma peenikese käe ümber minu sääre ja üritab põhja tõmmata, punnin vastu, aga siis tuleb teinegi käsi... . Ahha, et siis Melliste näkid ongi olemas! Kujutlen siiski, need on ju vesikupuvarred ja harutan ennast sealt lahti. Esimese poi juures näen, et favoriidid on juba tagasiteel. Krooli enam ei jõua, püüan selili, aga suund läheb täitsa ära kaldasse ja seega lasen krooli edasi. Kaen taha ja näen, et olengi viimase kümne ujuja sekka sattunud. Mis seal ikka, tuleb edasi punnida, proovin ka konna vahepeal, kuid edasi ei jõua ikkagi. Pole lihtsalt rasva, millega ennast vee peal hoida ja nii läheb palju energiat vee peal hoidmisele. Ei tea, kas kalipsoga saab kiiremini edasi?

Nii, lõpuks juba tagasitee ja päästev ujumissild paistab. Püüan mitte viimaseks jääda, aga rütm on sassis ja tunne on kuidagi vaevaline. Kallas läheneb, pealtvaatajad ergutavad. Panen jalad maha, et põhja kätte saada. Ei õnnestu, ujun edasi ja püüan jälle. Ah sa mait, ikka ei ulata! Pean veel ujuma. Lõpuks ometi, Jaak, jalad põhjas! Nüüd kiiresti veest välja ja vahetusalasse. Oi kui raske on mäest ülesse ennast vedada. Sokid, tossud, särk, number, kiiver ja rattaga Räpina poole minema.

Kiire rattasõit

Võistlejaid tagaotsas pole palju jäänud ja nii ei saa algul gruppi moodustada. Saan hingamise korda ja teen tempot. Neelan alla 5-6 võistlejat, keegi kaasa ei tule. Lõpuks tuleb tagant üks võistleja kellega koos liigun, aga jään temast siiski maha, alguskilomeetrid on olnud liiga kiired, lõõtsutan. Selja tagant püüab mind kinni 5-6 mehega grupp ja nii grupis olles liigume lõpuni. Muidu on sõita mõnus, motomehed turvavad; autod, mida on üllatavalt palju, ei sega. Tuul vuhiseb, riided juba kuivad, kiirus ulatub pea 50 km tunnis. Luutsna org tõmbab su tühjaks, aga juba paistab päästev vallavalitsuse silt Pokale ja veel hoolitseva vallakonstaabli  Riho ergutus ning ongi rattasõit otsas. Vahetusalas on tunne kuidagi eriti mõnus, võiks nüüd lõpetada. Palav on ka ja jalad tahavad iseenesest otse järve ujuma minna, aga Anita vahetusala kordnikuna suunab mind siiski ilusasti jooksukoridori, mis viib Pokale. Nii, nüüd tuleb minu trumpala, jooksmine, ja küll ma nüüd põrutan!!

Jalgpidur

Aga, mis siis nüüd! Jalad ei taha üldse liikuda ja keha on nagu elevandil, jube raske järgi vedada. Ja kohe hakkavad ka krambid sääremarjades, mis ei lase üldse joosta. No on lugu, häbi oleks katkestada, aga valu on tugev. Jään seisma, venitan ja proovin uuesti jooksma hakata. Ei midagi, lihas lihtsalt ei tööta ja valu on meeletu. Seda pole kunagi minuga juhtunud! Ratta pealt jooksma minek on olnud väga hull. Kas pean katkestama? Ja ongi kõik? Valla au jääb kaitsmata, järgmine volikogu võetakse mind ilmselt ametist maha... Taon meeleheitlikult rusikatega vastu säärelihaseid ja saan jalad kuidagi liikuma, neli meest mööduvad. Õnneks krambid taanduvad ja suudan jooksma hakata. Pokal pakub üks pealtvaataja midagi oma pudelist, ei riski seekord seda võtta! Või oleks siiski pidanud? Teise ringi alguses on pealtvaatajaid palju ja kõik ergutavad! See teeb meele rõõmsaks ja teine ring Pokale ja tagasi läheb juba päris hästi. Saan oma tempo ülesse ja naudin võistlust. Vahepeal jooksevad vastu Veikko Täär ja Gerli Padar ning mõlemal on nägu laia naeru täis nagu poleks vaja üldse pingutada. Laval olijate asi, nad peavad ju kogu aeg särama!

Veel üks pingutus, päästev allamägi ja õnnistatud finiš. Pikali. Kõik. Tehtud!

Aga puhata ja nautida seda lõpetamise magusat tunnet ja valu ei lasta, pean triiksärgi selga panema ja autasusid üle andma minema."

Kokkuvõtteks

Oli mõnus kogemus, jõukohane, ise saad tempot seada, puhas ala ja mis kõige tähtsam, toetavad pealtvaatajad ja äge meeleolu. Sellel on väärtus, et sa pead olema kolmel alal võrdselt tugev, selles peitub selle ala võlu. Melliste triatlonil on ka kodune, mõnus ümbruskond!

Soovitan järgmine aasta julgelt valla inimestel tulla võistlema, sest meie valla elanikke oli võistlemas nii vähe!! Võistluse ülevaade oli Veikko Tääri triatlonisaates ETVs 10. juulil.
Pilte ja tulemusi saab vaadata Trismile kodulehelt: http://klubi.trismile.ee/