Majas oli kaks tuba. Vasakpoolsesse sisenedes hakkas silma ilus kummut, nikerdustega nagu altar ja selle kohal suur seinakell, mis kahehäälselt oma tunde kuulutas. Selle oli Johannes Roosile nende esimeste ühiste jõulude ajal kinkinud. Kella kõrval ovaalsetes raamides rippusid Johannese ja Roosi suurendatud noorepõlvepildid. Kummutil, omapärastel reljeefsetel pärlitega tikitud linikutel olid ümmargused ilumunad.
Nende linikute omapärast käsitöötehnikat oli Roosi linnas koolis õppinud. Alles nüüd meenutas minu ema Hilda, et vanaema osanud sellist tehnikat, mida ka tema väga hea käsitöö oskajana ei ole varem kohanud. Mõtlesin kaua, mis see küll olla võis ja alles nüüd meenusid mulle linikud, mida ma lapsepõlves tihti kätega õrnalt puudutasin - pärlitega tikitud kõrgreljeeftikand tumerohelisel kalevil. See kell, mis kindlasti saja-aastasele vanusele lähedane, tegi alles mõni aasta tagasi minu vanemate kodus Kohilas oma kellatööd ja jäi alles peale minu isa surma seisma. Seisis ta ka peale Johannese surma - ju polnud siis kellelgi aega kella üles keerata, sest vanaisa hoolitses ja õlitas teda suure järjekindlusega. Kui minu isa kella eest hoolitsema hakkas, töötas see ilma parandamata ikka edasi ja näitas õiget aega.
Nüüd ootab kell, et tema eest keegi veel hoolitseks, loodan imele - järsku saab meie pere ta veel käima. See kell on kui meie pere müstiline sümbol, millest keskkoolis koolikirjandigi kirjutasin. Kuna kirjutasin südamest, meeldis kirjand õpetajatele ja see avaldati peale keskkooli lõppu ka kooli almanahhis.
Teine tore asi, mis mind vanaisa toas paelus, oli raamaturiiul. Kohilas on alles veel aukirjad, mis vanaisale tema eluajal antud, üks neist parima koduraamatukogu eest. Aegadel, kus peres oli ikka rahapuudus, leidis vanaisa võimalusi endale raamatuid muretseda, kus sees vajalikke õpetusi nii veterinaariavallast, aiandusest, mesindusest kui ka ämmaemandakunstist. Oli veel laulik vanade lauludega ning esimene raamat, kus ma varakult lugema õppinud lapsena vanaaegsed tähed selgeks sain, oli Kaval-Hansu raamat. Seal oli naljakaid lugusid, mis nooremas lapsepõlves kõlbasid igavusetundidel ka koolikaaslaste naerutamiseks jutustada. Leidsin veel mitu kokaraamatut, üks üsna vanade tähtedega Jaan Koori KoKA-raamat, Keedukool, välja antud 1911. Palju oli eestiaegeid ajakirju: Koduperenaine, Maret, huvitavad žurnaalid, kus ma ka hallil nõukogude ajal õiget Eesti Vabariigi elu piltidelt võisin näha. Olid seal ka Pätsi perekonna pildid ja mulle räägiti, et see mees oli kunagi meie president, aga nüüd ei tohi temast enam rääkida. Kooliajal Pätsi nime kordagi ei mainitud, kui ma ikka õieti mäletan...
Kirikuraamatud ja piiblid seisid eraldi, need olid pühad, aga imelikul kombel leidsin riiulist ka pioneerijuhi käsiraamatu, viiekümnendatel aastatel välja antud. Seal oli peale Lenini-Stalini veel võrdlemisi huvitavaid teemasid nagu loomade jälgede tutvustus, morsesignaalid, karnevalikostüüme ning muudki põnevat. Huvitav, kust vanaisa, kes ei olnud punaste vaadetega ning ei rõõmustanud sugugi, kui pioneeriks astusin, küll sellise raamatu muretses? Usun, et temal oli seda lihtsalt huvitav lugeda, sest tegelikult oli pioneerielu peale punase propaganda ju lastele mäng ning ajaviide ja teistsuguste tarkuste omandamine.
Ka luulekogu vanade Eesti luuletajate loominguga oli olemas. Kuna ma varem olin juba kirjeldanud vanaisa luulehuvi, usun, et ka see raamat ei olnud tal mitte riiulil seismiseks. Raamatukogude ülevaatusel oli vanaisal kokku 400 raamatut, aga aukirju oli välja antud nii jaanirukki eest põllumajandusnäitusel, maaparanduse eest sooheinamaal kui ka rahvaloenduse läbiviimise eest Kohila kandis.
Raamaturiiuli kõrval seisis Philipsi raadio, mis minu lapsepõlves mängis, aga raadio aastaarvu ma enam ei tea. Vanaisa kuulis sealt põhiliselt ikka uudiseid, mina aga lastesaateid ja muusikat.Vahel püüti ka Ameerika Hääle kaudu tõtt kätte saada, aga seda ikka kõrv vastu raadiot, et läbi segava ragina midagi kuulda oleks.
Peale koja oli vanaisa majas veel esik, millel oli tolleaegse talumaja kohta küllaltki haruldane parkettpõrand. See oli vist kivi- või keraamiline parkett, aga mustadest ja heledatest ruutudest, väga ilus, mustriline. Arvestades maja valmimise aega - 1918, tundub uskumatu sellise põranda olemasolu lihtsas talumajas.
Isegi rikkas Kangru talus ei olnud sellist. Kust vanaisa plaadid hankis, jääb teadmatuks, kuid kui 28 aastat tagasi seda maja külastasime, oli parkett veel alles.
Esikust paremat kätt jõudsime suurde tuppa, seal võttis palju ruumi enda alla suur valge ahi, kus vanasti leiba küpsetati. Väga uduselt on meeles, kuidas köögis seisis leivaastja ja vanaisa leiba sõtkus. Olin siis vast mõne aastane.
Ahjusuue asus köögis ja sealt pandi leivad sisse. Hilisemal ajal toodi leiba poest, ikka mitu pätsi korraga. Mäletan, et suurest toast verandale minnes oli väike vaheesik mõnusat leivalõhna täis.
Riiulil seisis ikka mitu leiba, need olid suured vormileivad. Minu lapsepõlve üks maitsvamaid mälestusi Urgelt oli võileib koduvõiga. Võid tehti harva, tavaliselt ikka suures ämbris solgutades, mõned korrad ka puust võimasinas, mida vändaga ringi aeti. Kui ämbrist hakkas vesist lirtsumist kostma, oligi või valmis.
Ema tõstis siis võitükid petipiima seest välja ja minu lemmik oligi see pesemata või vormileiva käärul koos kruusi petipiimaga. Ei olnud siis vorsti ega sinki leival, aga kui hea oli värske, mahlane või! Ja petipiim vanaaegses kruusis, kus kaks kassi tõlla ees ja kaks kassi tõlla sees. See oli väga vana kas vanaema või vanaisa tass ja Urgel olles minu lemmiktass. Küll ma nutsin, kui see kogemata katki läks...Võile pandi soola peale, et see paremini säiliks.
Kui ma linnas olin ja linnavanaema, keda ma mammaks hüüdsin, mulle ikka head-paremat linnatoitu pakkus, ka leivale linnavõid peale määris ja kiitis, et see ikka parem kui soolane maavõi, ei olnud ma temaga nõus. Tahaksin veel kord proovida ise võid teha ja veenduda, kas see maitseb sama hea, kui lapsepõlves. (Järgneb)