Märjamaa raamatukogus käis külas parim kirjanike kolmik
7. novembri pärastlõunal kõndisid Märjamaa raamatukogus kuulajate ette Contra, Kauksi Ülle ja Lauri Sommer, keda oli kuulama tulnud paarkümmend kirjandussõpra. Raamatukogu direktor Ede Talistu ütles, et seekord kedagi ekstra kohale ei kutsutud, aga ta lootis, et kohtumisvõimalusest haaravad kõigi teiste kõrval kinni ka õpetajad ja õpilased. Koolmeistreid tuli ja paar õpilastki tundsid huvi. Omakandiinimesi olid kaema tulnud mõnedki Märjamaal elavad võrokesed ja Contra tõdes, et siin oli kuulajaid poole rohkem kui nende Tallinna esinemisel.
Esimene üllatus oli kokkusaamise „töökeel" - kõik esinejad kõnelesid võru ja setu keeles. See andis kohtumisele erilise eheduse, peale selle mõjusid nad väga vabade ja sõltumatute isiksustena, kes väärtustavad murdekeelt ja oma juuri. Lisaks ühele kandile ühendas kõiki kolme ka Bernhard Kangro kirjanduspreemia.
Margus Konnula ehk Contra alustas hoogsalt oma „Urvaste lauluga", mis oli üks tema esimesi luuletusi. Maratonijooksu harrastav Contra on kirjutanud umbes tuhat spordiluuletust ja uusim selleteemaline kogu on „Tugitoolitšempioni eine". Lisaks oma tekstidele kandis ta ette mõne oma tõlke läti luuletaja Veidebaumsi loomingust, mis sõnamängulisuse poolest on kohati sarnane Contra enda loomelaadiga.
Ta kutsus kuulajad endaga üht murdekeelset laulu kaasa laulma, aga keel ei paindunud hästi sõnu järele ütlema.
Lähipäevil ilmub Contra uus raamat „Urvaplaaster". Ta on kirjutanud ka tellimusluuletusi, mille õnnestumine pidi sõltuma sellest, kui hea kirjutaja vorm parasjagu on. Ka Märjamaa raamatukogu külalisteraamatusse jättis ta sõnamängulised read: Vihmaga vaid märkan ma, et Märjamaal märg on maa, kuid Märjamaal võib kui vaja olla kiire kuivaja.
Kauksi Ülle avas end kui loominguliselt väga mitmekülgne isiksus. Lisaks kirjutamisele peab ta väikest galeriid, teeb giiditööd, on käsitöötegija, toimetab ajakirja. „Need tegevused täiendavad üksteist. Kui teen käsitööd, siis näidendeid kirjutav ajupool puhkab," ütles ta.
Kauksi Ülle näidendi ainetel on valminud film „Taarka". Hiljuti kirjutas ta külanäidendi „Kolm pakkumist", milles pilas projektide kirjutamist ja hinnapakkumiste võtmist.
Ta esitas luuletusi oma uuest murdekeelsest luulekogust „Palunõiaq", mille iga eksemplari kaas on pakutrükis kujundatud ja taotluslikult erisugune. Väärtustades murdekeelt, annab ta teadlikult oma intervjuud võru keeles - „Võitlen õiguse eest murdes kõnelda." -, vaid ajakirjanduslikke tekste kirjutab kirjakeeles.
Lauri Sommer on kirjanik, kirjandusteadlane ja muusik. Ta on ansamblite Liinatšuraq ja Ytsiotsõ liige. Ta on tõlkinud, kirjutanud artikleid, esseesid, muusikaarvustusi, proosat ja luulet, teinud raadiosaated. „Ühte vagu ajada läheks umbseks," ütles ta oma mitmekülgsuse selgituseks.
Väga menukas on Sommeri tänavu ilmunud proosateos „Räestu raamat", mis avab ka Võrumaa juurtega kirjameeste Juhan Jaigi ja Artur Adsoni elu. Sommergi esitas kuulajatele murdekeelseid laule.
Mõnusas õhkkonnas kulgenud kohtumise lõpul sai osta autoritelt nende raamatuid ja paluda autogrammi. Siis kiirustasid külalised kohtumisele Rapla keskraamatukogusse. „Me hakkame nüüd kõiki teie raamatuid ostma," kõlas ühe raamatukogutöötaja lahkumislause.
Iga selline kohtumine, kui oled osa saanud kirjutaja fluidumist, annab tõuke tema loomingut enda jaoks avastada: pärast isiklikku kontakti on kirjutatud sõna justkui veelgi mõjukam.
Ostsin Kauksi Ülle murdekeelse luuleraamatu ja nautisin selle veerimist - aeglaselt lugedes jõudis sõna vägi palju paremini kohale kui kiiresti silmadega üle ridade lastes.
___________________________________________________________________
Kirjanike „bändil" külas
Kirjanikud tuuritamas, sedamoodi minu arvates too kohtumisõhtu raamatukogu punases saalis õnnestuski. Mõtlesin enne kohtumist sellele maru tõsikirjanduslikult, just proosale, mida Lauri Sommer on rohkem viljelenud, aga sellel polnudki tähtsust.
Rohkem ja peamiselt lauldi ning kuidas seda nüüd öeldagi - see oli kõrvadele nii paitav, et räägiti võru keeles.
Üheks õhtuks oleks sellestki piisanud, aga öösel unenäos tuli külla ammu surnud Tartumaa vanaisa, kes rääkis oma murrakut.
Contra on edev, Kauksi Ülle on emalik ja Lauri nagu noor jumal, taluvuse piiril sorakil ja pisut eemalolev. Helistasin tuttavale vanahärrale Haapsallu, kes teab Võrumaast kõike ja tunneb kõiki ja uurisin ega ta neid nooremaid inimesi tunne. Ta rääkis seepeale lugusid, kuidas Contra postimees oli ja naerda sai südamest. Veel 80. aastate turismibrošüürist ei leia sõnagi Adsonist ja Jaigist.
Lauri Sommer on nendest nüüd kirjutanud pool raamatut. Lausa poeesia tipuna jäi mu kõrvu Kauksi Ülle jutust sõna miitsirk - mesilind. Võtsin juba teise kõne, seekord Märjamaa võrukale ja pärisin selle sõna kirjapildi kohta. Ikka ei saanud rahu ja Tallinnas läksin suures raamatupoes õige riiuli ette, upitasin võru eesti sõnaraamatu järele ja vaatasin üle.
Pole kahtlust, et seekordsest kirjanike tuurist juhtus Märjamaale kõige parem seltskond. Minu isa, kes oli õppinud Väimelas agronoomiat, arutles ükskord koolivennaga, et ega nad seal Võrumaal kohtlased ei ole, aga väga omapärased küll. Selge on see, et murdekeel säilus ääremaadel.
Keegi õpetaja rääkis hiljuti loo, et tema õpilased ei omanda õiget eesti keelt, vaid lähevad võru keelelt otse üle inglise keelele. Uusim linnalegend räägib, et kirjanike kohtumise õhtul olid Märjamaa vaiksel tänaval läinud kaks naist, kes rääkisid omavahel vist võru keeles.
Raul Rähni
