Märtsiküüditamine Eestis: 25. märts — 29. märts 1949
Noorim küüditatu oli teadaolevalt 3-päevane Anne Ojaäär Hiiumaalt, vanim oli 95-aastane vanamemm Maria Räägel Abja vallast. Küüditatikokku 20 702 inimest. Siberisse sihtkohta jõudis 20 601. Sel aastal tähistame selle kurva ja kahetsusväärse sündmuse 62. aastapäeva
Oma meenutusi on lahkelt nõus Uhtna kooli kodu-uurijate Silver ja Andra Toomi ning õpetaja Urve Uduga jagama Venda Lindla, kelle lapsepõlvekodu oli Kohalas Männiku külas ja kes oli sellel saatuslikul 25. märtsil 1949 viie ja poole aastane. Kohtusime Mare ja Venda hubases maakodus Näpil.
Püssimehed olid hoovis juba paar päeva passinud. Meie küüditajad olid isegi väga mõistlikud. Soovitasid jalgratta kaasa võtta ja aitasid asju pakkida ning autosse tassida. Meie päralt oli terve autokast. Ja siis sõidutati meid rongile. Teel olime kuni aprillikuu alguseni. Esimest korda saime sooja vett kolmandal päeval Uuralites. Lapsed käisid kannudega jaamast toomas. Buržuika oli õnneks loomavagunis sees ja topeltnarid. Inimesi oli kuskil 30 ühes vagunis. Hirmu mina ei osanud tunda. Olin ju väike. Põnev oli. Täiskasvanutel oli mure, et mis saab. Tänu kohalikele, kes meid vastu võtsid, jäime ellu. Nemad olid juba 1936. aasta küüditamise õudused üle elanud. Algul peeti meid sakslasteks. Kui sa venelane ei olnud, siis olid sakslane.
Meie emaga saime ühe vana vene memme juurde elama. Tal oli suur maja. Tema mind hoidiski. Majas oli suur vene ahi. Hommikul koputas brigadir piitsavarrega aknale ja ema läks kolhoosi tööle. Kui ta õhtul koju tuli, magasin mina jälle.
8aastaselt läksin ma Balahta kooli 1. klassi. Oli aasta 1951. Mul olid põlvpüksid, valge pluus ja valgete tupsudega põlvikud. Nägin väga kena välja. Esimesel vahetunnil jooksin koju, tõmbasin „riiuriided” selga ja oligi kogu mu pidulikkus. 1. klassi õpetaja oli Fjokla Makarovna. Perekonnanime ei mäleta, sest õpetajat kutsuti seal ees- ja isanime järgi.
Kaaslastega läbisaamine oli hea. Erinevaid rahvusi oli väga palju. Kõiki, kes küüditatud olid, peeti koolis sakslasteks. Muidu oli suhtumine hea.
Meenuvad mõned toredad lood Balahtast. Kesk-Siberi seljandikul on uhtorud - all lumi, ülevalpool kasvas rohi. Oli kevadine aeg. Ronisime poistega üles ja hüppasime alla. Mina ka. Hüppasin kauhti ja välja enam ei saanud. Mõtlesin, et kas nüüd peab ootama, millal lumi ära sulab.
Ükskord käisime seedrimänni käbisid korjamas. Juunikuus on männiseemnetel seal selline magus piim sees. Läksime. Ronisime puu otsa. Järsku vaatasime, et kaks karvakera veeresid lagendikule. No kui on kaks karupoega, siis peab emakaru ka kusagil olema. Ja oligi. Emakaru tõmbas ninaga õhku ja ka puu otsa ronima. Üks vanem 8.-9. klassi poiss ütles, et ootame, kuni karu jõuab esimeste oksteni. Kõrval kasvas nulg. Okkad on tal pehmed. Ladvast kinni ja nagu liftiga maandusime puu alla tagumiku peale. Enne kui jalad maad puudutasid, tegid need juba jooksuliigutusi ja enne ei peatunud, kui kodus.
Suusatamine oli meelistegevus. Pool päeva ronisime mööda mäekuru üles ja 20 minutiga sõitsime alla. Suusad olid omatehtud nagu pütilauad. Ööseks panime tabureti vahele painduma ja määrdeks oli vaha. Järgmiseks õhtuks olid jälle sirged.
Kui oli 43° kraadi külma, siis kooli ei pidanud minema. See oli kuiv külm. Võis kõrvad ära võtta. Nina seoti salli sisse. Riided olid soojad – mul olid lambavillast karupüksid. Kohapeal tehti vilte, mis olid vettpidavad ja soojad. Kalosse seal ei tuntud. Tšunjad olid küll kalosside taolised, mis olid kaevuritel saabaste peal, paksemad ja teistmoodi kui siin. Neil olid nagu sooned all ja hea hangest alla lasta. Sealne vajalik riietus olid „puhvaikad“ ja vatipüksid tööinimestele. Ka lapsed kandsid vatiriideid. Teisiti polnud talvel võimalik. Suved aga olid kuumad, nagu meil siin 2010. aastal.
Tuleb meelde üks tšuvašši poiss, kes seitsme aastaga lõpetas kaks klassi. Põhjus oli selles, et kodused tööd olid tegemata. Õpikute järgi oskas ta kõike – lugeda, arvutada, jutustada, aga kodustel ülesannetel oli suur osakaal. Kodune töö tegemata ja jälle „2“! Kes teab, mis põhjused tal kodus olid.
Koolis olid lapsed pioneerid ja käidi pioneerilaagris. Sügisel käisid lapsed põldudelt viljapäid korjamas. Vili lõigati seal nii, et ainult pead võeti. Kõrs jäi kasvama. Iga ämbrikese eest saime tähekese. Kes kõige rohkem tähekesi korjas, oli võidumees.
Ükskord oli niisugune lugu. Kolhoosi laost anti mett ja leiba. Ma lõikasin leiba ja kastsin aga meepurki. Sõin liiga palju ja jäin haigeks. Siis viidi mind sauna higistama. Õnneks oli laupäev. Kui keelega üle käe tõmbasin, siis see higi oli ka magus. Arvati, et kui mind sauna higistama poleks viidud, oleksin ma surra võinud. Meemürgituse sain. Tehnikumi lõpuni ma mett ei tahtnud. Nüüd jälle anna aga kätte.
Mu parimaks sõbraks oli leedu poiss Gennadi Bordulis, kes oli minust vanem ja kaitses mind, kui vaja. Oli nagu kaitseingel mulle. Perekonniti käisime ka läbi. Suhtlesime kuni tehnikumi lõpuni. Siis läks ta sõjaväkke ja suhted katkesid. Mängisime poistega laptuud, kurni. Sõjamängud, pallimängud olid tavalised. Vöötoravaid ajasime ragulkadega taga, käisime kalal.
Kodus olid meil koduloomadest kass ja kanad. Jõudsime isegi maja Balahtas 1953. aastal valmis ehitada. Haavapalkidest ja eesti moodi. Esimesel aastal oli mättakatus. Järgmisel aastal tegime „pilpamasina“ ja katuse. See polnud just masin, aga selline pika vinnaga tööriist, millega sai pilpaid tõmmata. Selle valmistas Aleks Laasberg, kellega koos maja ehitasime. Mina aitasin ka ehituse juures nagu suutsin. Pilpanaelu ei olnud. Neid saadeti Eestimaalt, 7 kilo pakis korraga. Rohkem ei tohtinud. „Kas sest tuleb katus, ei ole võimalik!“ arvasid kohalikud. Ja kui katus valmis sai ning punaseks värvitud, oli tellimusi palju. Muidu tehti palgist lõhestatud puudest katuseid. Maja soojustati samblaga.
Vett tõime kaelkookude ja ämbritega jõest. Kevadel lükati sulamisveega kaasa tulnud praht kõrvale ja haigeks ei jäänud keegi. Tsulõmil oli harujõgi Balahtinka, mis kevadeti silla ära viis. Ükskord otsustati, et sild tuleb kinnitada kinomaja seina külge, aga seekord läks maja külg ka alla vett. Siis pool aastat kino ei olnud ja ehitati ilus kinohoone ja ka uus koolimaja.
Kirjavahetus oli mul vanaema ja -tädidega Eestimaalt. See aitas säilitada mu eesti keele oskust. Ka „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ olid kaasas ja ema nõudis selle lugemist. Ema läks tööle ja andis leheküljed kätte, mis tuli läbi lugeda ja õhtul ette jutustada. Kodune keel oli loomulikult eesti keel.
Peale Stalini surma 1953. aastal käisid Balahta eestlased Kommunaaris maid kuulamas. Seal oli umbes 100 Eesti peret. Nädalavahetustel tehti lõket, tantsiti ja räägiti uudiseid.
Kui avanes võimalus Eestimaale sõita, ei kahelnud ema hetkekski. Kõik tuli maha müüa, kui tagasi tulime. Oli vaja osta piletid. Olime seal 7 aastat ja mõni kuu. Ema otsustas kohe koju sõita. 1956. aasta juunikuus tulimegi tagasi. Kõik ei teinud seda – käidi vaid vaatamas ja mindi Siberisse tagasi.
Kaasa võtsin Siberist vene keele ja head mälestused. Maha jäi nii mõnigi sõber. Kunagi mõtlesin, et lähen vaatama, aga nüüd on see keeruline. Tahaks näha, kuidas seal on.
See oli kõige ilusam aeg. Minu lapsepõlv. Need olid parimad lapsepõlveaastad, sest mured läksid minust mööda. Vanemad andsid kõike, mis vähegi oli, oma käest lastele. Ja eestlane on juba selline, kes end üles töötab igasuguses raskes olukorras. Teist lapsepõlve mul pole. Ei tea, mis minust oleks saanud siis, kui elus teisiti läinud oleks.
