Meenutus: põrsa ostmiseks saadud laenuraha eest hankisin vennale valedokumendid
See poleks aga asja muutnud, sest vangina Ubja kaevandustes töötades sai ta tuberkuloosi, mis oleks ta kindlasti tapnud. Valikuid tal ei olnud ja eluga riskides põgenes ta 1946. aasta 6. jaanuaril koos kolme kaaslasega ära.
Teda otsiti aktiivselt, kaks sõdurit istus minu juures Kilingi-Nõmmel ööl ja päeval, sest nad olid veendunud, et Miki minu juurde välja ilmub. Kartsid nad iga krõbinat, aga käitusid korralikult, sest nägid, kuidas ma Kerstiga toimetasin ja see vist meeldis.
Nägin Mikit mõne aja pärast ja pilt oli hirmus, pikk noormees kaalus alla 50 kilo, oli ainult luu ja nahk. Oli selge, et ilma arstiabita tal pikka pidu ei ole, aga arsti juurde ju minna ei saa - kohe lähed kinni.
Õde Linda, ise metsas, üritas Mikit käepäraste vahenditega ravida, aga see loomulikult ei aidanud. Mina küsisin kolleegide käest nõu ja ainuke võimalus oli võltsida Miki nimi, et saaks ta kuidagi Hiiu tuberkuloosidispanserisse sisse sokutada. Valedokumentide ostmiseks oli aga vaja raha, mida mul ei olnud aga kopikatki ja ei olnud kellelgi. Jällegi tuldi appi ja sain head nõu, kuidas laenu saada ja selleks oli tol ajal ainult üks võimalus - tuli küsida raha põrsa ostmiseks. Sõbranna Valve, kes töötas pangas, aitas vormistada ja ime küll, saingi 300 rubla ja laenutingimusi rikkusin kohe, sest põrsast ei ostnud.
Kolleegid viisid mind kokku inimestega, kes dokumente võltsisid, ja laenuraha läks Mikile uute paberite ostmiseks. Tema uus nimi oli nüüd Jüri Org ja selle nime all oli ta Hiiul ravil aprillist 1946 kuni maini 1947. Ta sai terveks, elujõu tagasi ja nii kui välja sai, läks loomulikult kohe uuesti metsa ja astus Relvastatud Võitluse Liidu liikmeks.
Mina seda raha tagasi maksta ei jõudnud, sest pidin ka ise peitu minema, siis vahetus ka nimi ja ega keegi seda hiljem küsima ka ei tulnud. Mõni aasta tagasi helistas üks mu noor sugulane ja küsis, et „miks sa oma laenu pole tagasi maksnud?" Ehmatasin ennast kangeks, et kust tema seda teada võib ja selgus, et internetis on minu laenulugu üleval! Ma pole elus kellelegi võlgu jäänud ja see häiris mind kõvasti. Lapsed küll naersid ja ütlesid, et see asi on nüüd lõppenud, pole enam seda riiki ega panka, kellele maksta, aga ebameeldiv ikkagi.
Üks hull lugu, mis aga siiski meie tolleaegset mõtteviisi näitab, toimus Kilingi-Nõmme karnevalil, mis toimus kultuurimaja saalis. Me otsustasime sinna minna oma grupiga, kellest enamik töötas Saarde Kooperatiivis. Mustvalgel pildil ei ole meie vigur paraku ilma seletuseta arusaadav. Valisime oma loo ideeks tolleaegse poplaulu „Hulkuri valss", kus on sõnad:
Tähis on taevas ja kumamas
kuu,kui kristallid säravad nad,
kuid hulgust ei sugugi segamas muu,
kui mõrsjaga teel astuvad.
Tegime endale maskid, kus mina olin tähistaevas (sinine), raamatupidaja Taisi Song-Tali oli öö (must) ja päeva ja päikest kehastas valges kontoriametnik Maimu Kaldoja. Valve Reilent oli mõrsja ja Universaali juhataja Salme Sildoja- Jürgenson oli hulkur. Kahjuks ei mäleta, kes oli kuues tüdruk pildil ja keda ta mängis. Karnevalil liikusime ringi, kuidas juhtus, aga mingi aja tagant saime kokku kombinatsioonis sini- must-valge. Kui oleks halvasti läinud, siis oleksime rääkinud loo hulkuri valsist ja mänginud lolli.
Asjaga olid kursis ka orkestripoisid, kes mängisid meie sissetuleku ajal „Hulkuri valssi". Üsna varsti saadi saalis aga aru, et asi pole õige, ja et suuri pahandusi ei tuleks, lasime peolt jalga. Autasustamine jäi meie poolt ära, kuigi olime nende maskide tegemisega palju vaeva näinud.
Järgneb.
