Meie kohus on mäletada ja meeles pidada
Alustasime ikka peaväravast, kus veel mõned päevad tagasi härra Arnold Undiga, Eesti tuntuima „hauakaevajaga", lähimineviku salapäraste matmispaikade spetsialistiga, vaatasime ja planeerisime, kuhu paigutada hukkunud metsavendade mälestusmärk. Mälestusmärk neile kolmele naisele ja viiele mehele, kes langesid Puutlipalo lahingus ja kelle säilmed kaevati hiljuti välja Valga maantee lähedalt.
Minu suureks heameeleks olid paljud õppurid näinud märtsi lõpus Pealtnägija saadet, mis ilmekalt selgitas möödunud kuu üritust metsavendlusest. Edasi liikusime oma naiskodukaitse auliikme Marta Mälbergi puhkepaigale. Marta sündis 26. septembril 1910. aastal Astide talus, Päevakeste külas Võrumaal. Ta lõpetas Petseri gümnaasiumi ja loobus kodutalu huvides teatrikoolist.
Naiskodukaitses alustas sekretärina ja tegevliikmena 1931. aastal Räpina jaoskonnas.
1937. aastal annetati talle Valgeristi III järgu teenetemärk. Aasta hiljem abiellus Marta riigikogulase Jaan Mälbergiga. Perre sündis poeg Toomas ja elama asuti Leevakule. Koos Eesti Vabariigiga hävis ka tema kodutalu. Martal õnnestus varjata ennast koos pojaga, kuni ta lõpuks resideerus Sakku, seal elas oma elupäevade lõpuni. Igal aastal kohtume tema poja Toomasega ja pojatütardega, kellest tuntum on Tiina Mälberg, Rakvere teatri näitleja. Südamlikud ja soojad inimesed meie jaoskonna jaoks. Marta toetas Vastseliina kiriku oreli renoveerimist ja korraldas 1990. aastate alguses kirjanik Karl Rumor-Asti säilmete ümbermatmise New Yorgist Vastseliina kalmistule. Poeg Toomase jutu järgi jäi Marta daamiks elu lõpuni, iial ei väljunud ta toast pilku peeglisse heitmata. Kahjuks teab poeg ema osalemisest naiskodukaitse tegevuses küllaltki vähe, sest sellest lihtsalt ei räägitud tollal.
Edasi viis meie teekond Vabadussõjas soomusauto Vibulane ülemana kohuseid täitnud Julius Kendra hauani. Julius Kendra, sündinud 21. aprillil 1894, oli Vastseliina valla, Loosi küla mees.
Esimeses maailmasõjas osales ta sõjaväeametnikuna. Oma raamatus „Soomusautoga Eesti Vabadussõjas" kirjeldab Rootsi päritolu, soomusauto Kalevipoeg ülem Einar Lundborg meie meest järgmiselt: „Ühel puusal kandis Kendra suurt vene mõõka, teisel pool Mauser-püstolit kabuuris.
Ohvitserimütsil olid autojuhiprillid, säärikutel kannused kõlisemas. Lühikesed, kollakasblondid juuksed... samas unine, flegmaatiline, aeglane!" Kuna soomusauto ülemaks olemine oli suur töö ja vastutus, siis tundus Lundborgile kohati, et see amet oli Kendrale nii-öelda latva läinud. Samas iseloomustab ta Kendrat kui hea huumorimeelega ja alati abivalmis, lahket meest. Suuremad lahingud, milles Julius Kendra osales, toimusid Pihkva all ja Irboskas. Veel võttis ta osa Võru, Nursi, Sänna, Ruhja, Egle ja Moglino lahingutest. Neid lahinguid Võru ümbruses kirjeldab eredalt juba nimetatud raamat „Soomusautoga Eesti vabadussõjas".
Kendra sai raskelt haavata 8. oktoobril 1919. Julius Kendra on Vabadusristi kavaler.
Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal töötas ta põrandaaluses Kaitseliidus, aidates seda organiseerida. Peale sõda ta arreteeriti ja saadeti Siberisse, kuid ka pärast naasmist ajas Kendra oma joont, keeldudes minemast punaste valimistele, samuti ei varjanud ta oma arvamust Moskva võimust. Loosi rahva kutsus teda kindral Kendraks.
Jättes Julius Kendra puhkama, liikusime edasi August Udrase, 1924. aasta 1. detsembril kommunistide ülestõusus hukkunud mehe kalmule. 1. detsembril 1924 kell 5.15 algas punaste rünnak, mis tabas strateegiliselt tähtsaid hooneid: riigikogu Toompeal, postimaja, Tallinn- Väike jaama ja Tondi sõjakooli, kus loodeti vallutada ka kooli juures asuv käsirelvade ladu. 61 mehest koosnev lööksalk varjas end hommikuni metsas ja liikus sõjakooli poole. Relvadeks olid mässulistel vintpüssid, püstolid, kuulipilduja, hulk käsigranaate, revolvreid. Osa lööksalklasi riietus sõdurisinelitesse, millel asetsesid jalaväerügemendi tunnused.
Paar meest olid lisanud ka ohvitseri eraldusmärgid - mustad kraed koos tärnidega.
Kasarmule läheneti varjatult metsa poolt. Lõigati läbi aiad ja välja pandi vahid, kes kasarmust väljujad ja põgenejad halastamatult maha laskma pidid. Arvates, et korrapidaja ohvitser on kindlasti kasiinos, heideti sinna käsigranaat. Õnneks keegi viga ei saanud. Kasarmusse visati läbi akende kümmekond granaati. Kell hukkunud kadeti käel näitas siis 5.27. Uniste kadettide pihta tulistati. Teise korruse korrapidaja saatis tulistamist kuuldes mehed alla kontrolllima. Kadetid avasid tule mässuliste pihta ja suures segaduses kommunistid põgenesid. Kadetid riietusid ja relvastusid ning liikusid kiirelt metsa kontrollima.
Rünnakus hukkus neli mees: Arnold Allebras, Aleksander Teder, Aleksander Tomberg ja August Udras, Vastseliina päritolu noormees. Hiljem selgus, et mäss oli Moskvast juhitud. Koos Kaitseliidu Võrumaa maleva Rõuge- Vastseliina kompanii ja sõjakooliga mälestame igal aastal langenud kadette.
Veel on Vastseliina kalmistule maetud Kotlep Pärg (Gotlieb Berg) - Vabadusristi kavaler, samuti puhkab siin Pugola-nimeline Misso kooli direktor. Tema kohta on mul väga vähe materjali, kuid tegelen sellega, et järgmisel aastal oleks üks koht juures, kus õpilastega peatuda.
