Metsavendade punkrist rauaaja muinasmajja (1300–1500)
Randvere Päevakeskuse juhataja Aime Salmistu ütles meile oma tervitussõnad ja usub, et meil tuleb huvitav ja muljeterikas päev.
Jutujärje sai oma kätte Vladimir Kallion, kes tutvustas meile marsruuti, mille ta oli väga oskuslikult kokku pannud - ta on selle ala parim.
Sõidu ajal tutvustas ta meid põgusalt ajaloofaktidega, mis puudutasid kohti, kuhu me sõitsime ja ka mis tee äärde jäid. Volli teadmised on ammendamatud ja meie olime head kuulajad. "Peaaegu" peatusteta jõudsime Võru linna, kus 1784. aastal Venemaa keisrinna Katariina II poolt rajatud kiriku juurest võtsime peale giid Merikese, kes töötab Krabi koolis õpetajana ja on ka kodutütarde ja noorkotkaste juht.
Metsavenna talus
Teel Vastse-Roosa külla metsavenna tallu rääkis Merike meile kohalikust elust-olust ja näitas paremale-vasakule jäävaid vaatamisväärsusi. Maastik oli imeilus.
Ja saimegi tuttavaks metsavenna talu peremehe Meelis Mõttusega. Meelis on metsavenna poeg - ta on ka suure piimakarja omanik ja arendab igati põllumajandust. Ta on selle koha muutnud ka vaba aja veetmiseks igal aastaajal, seal toimub igal aastal Eesti suurim jaanituli. Ise ütleb ta, et hoiab selle Eestimaa nurgal elu sees.
Uskumatu, et inimene, kelle talu külastab aastas üle 10 000 inimese ja väga palju ka raja tagant, kes on sadu ja sadu kordi huvilistele rääkinud ja kirjeldanud, kuidas nõukogude okupatsiooni ajal metsavennad elasid, millised olid punkrid, kuidas neid ehitati, võib ikka ja jälle nii sisse elada läbielatule ja kuuldule, et silmad on pisarais, kui räägib. Ei ole Eestis peresid, keda kas otseselt või kaudselt poleks puudutanud küüditamine, kellel poleks keegi metsas olnud, et vältida mobilisatsiooni.
Tädi Eha mälestused
Vestluse ajal saime teada, kuidas Meelisel tekkis idee selline projekt ellu viia ja kuidas sai see materiaalselt võimalikuks. Meelis viis meid tädi Eha juurde, et kuulda tema mälestusi lapsena üleelatud koledustest, kui ta viidi koos emaga metsaveerule mahalaskmisele, aga jäeti ellu, kuulis pealt, kuidas ta ema peksti näkku sellepärast, et nad ei reetnud isa peidukohta. Eha õnnistas oma küla rahvast, kelle seas ei olnud reetureid, ning pajatas sellest raskest ajast, öeldes, et ta on üpris vesises meeleolus. Kõige rohkem on tal kahju, et ta haridustee jäi lühikeseks ja unistused täitumata, aga ta on rahul sellega, et saab oma mälestusi ja tõde sellest ajast kirja panna tulevastele põlvedele.
Meie soovisime tädi Ehale tervist ja tuletasime meelde, kuidas Meelis meie eest plehku pani ja käskis meid teda üles otsida tädi Eha aidas olevast peidukohast. Võitjale oli ka autasu välja pandud - sõit mingi imeliku riistapuuga talu maadel. Peidukoht oli aida peal ja seal redutas kunagi ka tädi Eha isa. Võitja oli Anne Vahemäe, aga ta ei olnud kade, sõita said kõik soovijad, kilkeid oh kui palju.
Meelise talu juurde kuulub ka punker, mida me külastasime, 6 redelipulka viis alla ja teisest otsast tulime välja, aga sees kostitas Meelis meid puskariga. Puskar oli see, mis aitas metsavendi ellu jääda, aga nõrgemaid mehi hävitas.
Metsavenna talus pakuti meile lõunat, ei mäleta mina paremat ja paljud meie hulgast ütlesid, et see oli parim - värske kupakartul + või + sool + morss. See võrratu keskealine eesti mees, täis aateid ja usku, jagas meile välja laululehed, võttis kätte kitarri ja kõik laulsid Enno Ernitsa poolt meelde tuletatud sõnadega:
Kaugel - kaugel
Ära müüsid mind Emake eesti,
Oma poegi kes sa kasvatanud.
Üle lageda Venemaa välja
Kõlab kurblikult eestlase hääl.
Aga metsas vaikselt puskar voolab
Sirinal sorinal ämbrisse
Ja meil on aeg hüvasti jätta
Ja vurinal edasi sõita.
(laulust ood puskarile)
Vurasime Krabi kooli poole, vana kool on 220 aastat vana, uus kool on pääsukese kujuga ja avati 1997. aastaks. Kõik klassid ja ruumid on kaasaegsed, hästi sisustatud, palju lilli, rohelist. Kool on 9-klassiline.
Krabi kool alustas õpilaskodu projektiga 2000. aastal. Õpilaskodus õpivad ja elavad lapsed, kellel on probleeme koolikohustuse täitmisega. Õpilaskodus on ruumi 45 lapsele.
Kooli hea akustikaga fuajees laulsime ja siis edasi Paganamaale - aga oh sa pagan, meie buss oli 10 cm normist kõrgem ja meie sinna ei pääsenudki, jalgsi minekuks aega nappis. Giid Merike pajatas meile lohutuseks legende paganast ja Paganamaal olevatest sulglohkudest - sõlled, neid peetakse uskumustes vanapagana jalajälgedeks.
Vanapagana jalajälgedes sõitsime Pärlijõe väikesesse orgu Saarlase forellitallu sööma. Söömaaeg oli looduses. Peremees ootas - forellid suitsetatud ja grillitud, igaüks võttis kodust kaasavõetud salatit juurde ja lasime toidul hea maitsta. Meie kordumatu Rein mängis pilli ja lauludel lasti kõlada. Mõnus äraolemine oli.
Kõht täis, meel hea, sõitsime kaema Rõuges Eesti Ema monumenti, mis avati 26. juunil 2010 ja mis on Hans Sissase elutöö. Monument imetletud, pildid tehtud, külastasime kunstikuuri, kus oli palju käsitööesemeid. Oli ka võimalus Rõuge Suurjärves ujuda, mida ka tehti, sest vesi oli 24 kraadi soe.
Sõites Ööbiku oru poole möödusime Rõuge Maarja kirikust, kus on orel, mille ehitasid vennad Kriisad.
Rõuge muinasmaja
Jõudsimegi Rõuge muinasasulasse ja linnamäele. Kell hakkas kuus saama ja kell 19.00 avati Rõuge muinasmaja ning toimus tänuõhtu, kus tähistati maja valmimist ja öeldi tänusõnad selle töö tegijatele.
Muinasmaja rekonstrueerimisel on aluseks võetud olemasolevad arheoloogilised ja etnograafilised materjalid. Maja on püstitatud ühtegi naela kasutamata. See maja on kauaaegse maja tõetruu koopia. Seda ümber ei jutusta, peab ise kaema minema
Päev oli tõeliselt elamusi täis. Hinges rauaaja nostalgia ja muinasmaja suitsu lõhn, hakkasime bussi peale minema, et koju sõita, aga alateadvuses oli ikka veel metsavenna talus kuuldu-nähtu.
Ilm oli võrratu, seltskond tänulik elamuste eest. Bussis tänasime korraldajaid tugeva aplausiga. Ja suur tänu bussijuht Marekile!
Haabneeme võttis meid vastu tugeva vihmasajuga, aga meie muljeid ta maha pesta ei saa.
