Miks mõeldakse ikka nii - aga las keegi teine...
Samamoodi ei rooja ma linnatänavaid ega seinaääri, ükskõik siis, kui kaugel on lähim käimla või mitmes õlu juba läinud on. Need asjad on minu jaoks justkui iseenesestmõistetavad. Ja siis on need teised….
Mitte teised asjad, vaid teised inimesed. Inimesed, kelle jaoks on tualeti ja prügikasti puudumine 100m raadiuses piisavalt hea vabandus, et avalikku ruumi roojata. Ma ei taha mingil juhul väita, et ma oleksin rohelist mõtteviisi edendav inimene, kaugeltki mitte – ma kasutan kilekotte ja sõidan rohkem autoga kui jala käin. Aga ma leian, et oma ümbruskonna risustamine ei puutugi niivõrd palju sellesse, kui roheliselt keegi mõtleb, vaid sellesse, kuivõrd inimene üleüldse mõtlemisvõimeline on. Hoolimata kõikvõimalikest kampaaniatest ja millest kõigest veel, on siiski piisavalt inimesi, kes sellest aru ei saa. Ja neid pole vaid vanema generatsiooni hulgas, kes peavad oma seniseid käitumismalle päris korralikult muutma, vaid ka nooremate hulgas. Aga küllap see nii on, et vanad koerad õpetavad oma kutsikaid just täpselt niimoodi, nagu nemad on oma eluajal harjunud olema ja toimetama.
Pirital korraldatakse sel aastal väike kampaania, et juhtida inimeste ja eriti koeraomanikest inimeste tähelepanu sellele, et nad oma koerte järelt sita ära koristaksid. Jah, nendin, et nende lipukeste panemine on veidi jabur, aga see on juba praeguseks oma eesmärgi täitnud – inimesed räägivad sellest ja enamjaolt ka nendivad, et hoolimatud koeraomanikud on probleem. Ilma selle lipujandita oleks ilmselt taas lihtsalt passinud ühte kuiva artiklit sellest, kuidas julgad kevade saabudes lume alt välja sulavad ja kõik. Mis tegelikult kogu selle asja juures kummastav on, on inimeste suhtumine. Peamiselt stiilis – aga miks selle asemel, et tähelepanu juhtida, need samad ametnikud neid junne ära ei korista. See on minu meelest üks suurimaid suhtumise erroreid – mõtlemine, nagu keegi teine peaks pidevalt meie järelt koristama. See ei kultiveeri aga midagi muud kui vaid laiskust – teadmine, et ‘ah, küllap keegi nagunii minu järelt koristab’, muudab olukorra ainult hullemaks. Mind tegelikult täiesti huvitab, millised näevad välja nende inimeste kodud, kes oma mõttel niimoodi lennata lasevad?
Avalik ruum on justkui kellegi teise probleem, see on nagu mittekellegimaa – maa, mida koristavad mingid anonüümsed ametnikud, sellest ka ükskõiksus - lagastame aga edasi, sest meie oleme ju ometi maksumaksjad. Meie peame saama – nüüd ja kohe!
Kui ühiskonnas valitsevad mingid ühiselu reeglid, siis tuleks neist ka kinni pidada, mitte igal sammul õigustada nende valikulist täitmist või leida vabandusi, miks ühte või teist küllaltki lihtsat (nendin, et olemuslikult ebameeldivat) seadust mitte täita. Kuigi ideaalis võiks ühiskondlik elu päris paljude toimetamiste osas kulgeda ka ilma trahvihirmuta, siis leiduks kahtlemata terve hulk selliseid, kes seda koheselt kuritarvitama asuksid. Just selliste jaoks ongi reegleid ja seadusi vaja, aga loomulikult on ka niisuguseid indiviide, kes vilistavad absoluutselt kõigele. Ma leian, et nendel inimestel polegi tegelikult ühiskonnas kohta. Neid tuleks avalikult halvustada ja mul ei oleks selle vastu mitte kui midagi, et meil avalikud häbipostid taas päevakorda tõuseksid. Sest igasugusest trahvist mõjub enamuse puhul avalik halvustamine tunduvalt efektiivsemalt – loomulikult eeldusel, et inimesel veel mingigi moraalitunne ja südametunnistus säilinud on.
Mind tegelikult häirib üpris sügavalt see, et inimesed võtavad pidevalt sõna teemadel, kus neil puudub tegelik jõud midagi ära teha, samas kui samal ajal võiks igaüks alustada maailmaparandamist iseendast. Käin ja kirun ametnikke, poliitikuid, seda kuidas maailm on nii ebaõiglane – pole piisavalt raha ja mida kõike veel, siis lähen lasen oma penil sittuda ükskõik kuhu, urineerin tänaval vastu majaseina pärast seda, kui õllepurk on suvalises suunas lendu lastud. Sest küllap keegi ikka koristab. Ja ilmselt koristabki. Kahjuks.
Selleks, et korralikult käituda, ei pea peast roheline olema. Selleks tuleb lihtsalt inimene olla, eelistatavalt mõistusega ning omada arusaamist oma käitumise mõjust sind ümbritsevale keskkonnale ja teistele inimestele.
