Mõtisklus manifestist: Miks me ei taha tunnistada oma riigi tegelikku sünniaega?
Eesti riik sündis 28. novembril 1917, mil Maanõukogu kuulutas ennast kõrgemaks võimuks Eesimaa kubermangus. Kahjuks oleme selle päeva ära unustanud ja see päev on vajunud unarusse rahva ajaloolises mälus. Tollal, I maailmasõja ja Venemaa enamlaste võimuhaaramise ärevatel päevadel, jätkus Eesti poliitikutel julgust ja mehisust lüüa selg sirgu. Luua ja viia maailma kaardile uus riik - iseseisev Eesti riik. Sellel noorel riigil oli rahvas, kindel piiritletud territoorium, seadusandlik ja täitevvõim ning kujunemas oli välissuhtlus. Seega kõik riigi tunnustamiseks vajalikud tingimused. Eesti poliitikute töö välissuhtluses kandis vilja. 25. jaanuaril 1918 tunnustas noort riiki esimesena Inglismaa ja seejärel Prantsusmaa.
Samal ajal tegutsesid aktiivselt baltisakslased. Nad lootsid Saksa keisri Wilhelm II relvade abil taastada oma endisi privileege ja mis kõige tähtsam - taastada oma võimu ning muuta Eestimaa Saksamaa provintsiks. Selleks olid juba olemas soodsad tingimused. Saksamaa oli sõjakäigus hõivanud Saaremaa. Järgnes mandrile tungimise oht. Sellest ohust tingituna tuli 14. jaanuaril 1918 järjekordselt kokku Maanõukogu.
Koosolekul soovitas luuletaja G. Suits, et kõik erakonnad ühise memorandumiga toetaksid iseseisvust. Koosoleku põhisõnumiks oli kuulutada välja iseseisvus. Seda dokumenti oli vaja selleks, et loodud Eesti riik lõplikult lahti haakida Nõukogude Venest. Teavitada maailmale, et iseseisvana ei ole Eesti riik enam osa Venemaast. Samuti oli vaja esitada dokument Saksamaale, vältimaks tema sissetungi mandrile. Novembris loodud Eesti riik ei osalenud kummagi poole sõjategevuses ega osalenud Bresti läbirääkimistel. Antud hetke olukord Bresti tulemina nõudis Eesti poliitikutelt kohest vajadust teavitada võõrriigi sõjaväevõime sellest, et Eesti riik on omaette iseseisev riik. Ühtlasi teavitada ka sellest, et loodud riik ei kuulu enam tema vaenlase riigi koosseisu ega ole selle liitlane, kellega Saksamaa sõdib. Eesti riigile oli hädavajalik saavutada erinevate riikide sõjavägede omavahelist, s.o Eesti ja Saksamaa relvajõudude neutraliteeti ja igati vältida edaspidi nende vahel võimalikku relvakonflikti, et Saksa sõjaväevõimud ei ajaks olemasolevaid Eesti väeosi laiali.
I Eesti polgu ülem polkovnik E. Põdder saatis Saaremaale delegatsiooni teavitamaks Saksa Põhjakorpuse juhatust Eesti neutraliteedist. Veebruaris tõusid pinged haripunkti. Sakslased tungisid mandrile. Juba 21. veebruaril 1918 teatasid sõjaväelased veelkord Haapsalusse jõudnud sakslastele, et Eesti on iseseisev erapooletu riik ega ole Saksamaaga sõjalises vahekorras.
Miks siis meie ei taha oma poliitilises põikpäisuses tunnistada riigi tegelikku sünniaega? Ilmselt tuleneb probleemi olemus juba ärkamisajast, mil Eesti juhtivad kultuuritegelased omavahel rivaalitsesid. Nüüd kandus see rivaalitsemine omariikluse algperioodi ja sealt meie tänasesse päeva. Vaadeldaval perioodil oli J. Tõnisson see mees, kes tegi juriidiliselt kõrgesti hinnatava põhimõttelise ettepaneku - Maanõukogu peab ennast tunnistama kõrgemaks võimukandjaks Eestimaal. Ta tegi seda oma õigustloova õigusaktiga. See oli omariikluse vääramatu sünniakt.
Kuid samas, miks seome oma mõttes ja haagime kaudselt riigi sünniaja ühe mehe sünnipäevaga? Põhjus on arusaadav. Omariikluse idee ning rakendus tuli vale mehe, J. Tõnissoni poolt, mitte õige mehe, K. Pätsi poolt. Seda viga sai parandada manifestiga - Eestimaa Päästmise Komitee loomisega, mille etteotsa astus K. Päts. Nüüd saadi õiget meest paigutada "õigesse" kohta ajaloo "õigele" pjedestaalile.
