Muistse järve taasleidmine: Ülemiste järve juured pärinevad Sakust

 (26)
Muistse järve taasleidmine: Ülemiste järve juured pärinevad Sakust
Saku valla elanikest elavad püsivalt 450ruutkilomeetrise maa-aluse järve peal kõik, kelle kodud on Keila jõe piirkonnas ja sellest ida pool. Aprillis on mõni kodu aga sõna otseses mõttes järve peal.Saku Sõnumid

Nüüd vahetult enne suur­vett, on taas päevakor­rale kerkinud Saku soo teema, kuid kas teadsid, et Saku vallal on ka oma järv, mis on Ülemiste järve ema?Üldtuntud legendi järgi on Ülemiste järv tekkinud Linda pisaratest, kuid sellest tallinlas­te joogivee andja tekkest paja­tab vanarahvas ka üht teistsu­gust lugu, mis on aga hakanud unustusehõlma vajuma.

Järve juured

1929. aastal Hageri kihelkon­nast Adila külast, tollal 70-aas­tase Mikk Piikmani suust üles tähendatud jutustuse järgi tea­tud sealkandis, et tänane Üle­miste järv lendas oma praegu­sele kohale Sakust. Täpsemalt nimetab ta Kuiari Kuivjärve. Pärimuse järgi polnud veevaim sallinud, et naised seal laste sita­seid nartse loputasid ja järv läkski minema.

Pärimusekillu mõistmiseks tu­leb selgitada, et tollase Saku pu­hul polnud tegemist mitte tänase kauni alevikuga kuulsa õlleteha­se ümber. See siin on uusasula, kus veel sajandi eest polnud pea­le mõisaga seotud hoonete palju midagi. Omaaegne vallamaja ning kool asusid Nabala karsti­ala serval, tänase Kajamaa mail. Sealsamas, Kajamaa kooli ja Esko talu vahel kõrgel künkal on ära märgistatud 14. sajandist teada oleva mõisa ase, mille üm­ber vanal ajal olevat paadiga sõi­detud. Seda võib uskuda, sest vaatamata aastakümnete jooksul tehtud tohututele maaparandus­töödele, muutub Vääna jõe ümb­rus, kõik mis jääb Saku tammist ülespoole, just neil kevadistel päevadel taas sadade hektarite suuruseks „järveks", millest suur osa jääb Kiili valla aladele. Seega suudame hästi ette kuju­tada, milline pilt avanes siin en-ne kraavitamisi.

Muistse järve taasleidmine

Paradoksaalselt võlgneme senini vaid muistendites elanud maa­aluse järve taasleidmise ja alustatud teadusliku kirjeldamise eest tänu just kaevandusfirmadele ja nende rahastatud uuringutele.

Täna keskkonnaministeeriu­miga kohtuteed käivatel „aren­dajatel" püsib tuline kihk selle järve keskele ja alla, ligi 2200 hektari suurusesse maardlasse kuni 30 meetri sügavune auk kaevata. Arvutused, mis esialgu mõeldud arendajate siseinfoks ja minu teada üksnes tänu Saku valla Grand Old Lady Vilve Ta­va tublile tööle avalikkusesse jõudsid, andsid esimest korda võimaluse numbrite keeles selle tohutu Järve elujõudu mõõta.

Kaevandajate tellitud geoloo­giliste uuringute järgi tuleb ühest karjäärist (kokku planeeritakse neid esialgu neli), välja pumbata 23 000 kuupmeetrit vett ööpäe­vas. Pisut rehkendust ja selgub, et see teeb 8,6 miljonit kuup­meetrit aastas, mis on ühtlasi 10,6% kogu Eesti veekasutusest (Statistikaameti „Keskkond ar­vudes, 2009" põhjal arvutades). Seejuures ei arvesta me põlevki­vitööstuse mahtusid, küll aga ülejäänud tööstuses, kogu olmes, põllumajanduses ja kodumaja­pidamistes tarbitud veehulka.

Tegelikkuses võib väljapum­batava vee hulk olla oluliselt suurem, sest arendajate tellitud uuringufirma eitab jäärapäiselt poorse pinnase ehk karsti ole­masolu Nabala-Tuhala piirkon­nas. Samuti on siin juttu ainult ühe karjääri veehulgast.

Elu järve peal

Sakulast paneb muretsema, et seniste kaevandusplaanide järgi ei ole karjääri pealevoolava vee väljapumpamiseks alternatiivi Järve ojale ja Vääna jõele. See­ga vähemalt kümnendik kogu Eesti veekasutusest peaks nende plaanide realiseerumise puhul lisanduma Saku mõisaparki ja sealse tammi koormusele. Sa­kust ülespoole on meil siis jälle järv maapeal, võimalik lausa, et siis juba aastaringselt. Karjääri­de settetiike näinud inimesed võivad ka selle värvust ette ku­jutada.

Keskkonnaministeeriumi juu­res 2011. aastal töö lõpetanud komisjon aga mõõtis muistse järve kaardile ning sai selle pindalaks 450 ruutkilomeetrit.

Saku valla elanikest elavad püsivalt selle järve peal kõik, kelle kodud on Keila jõe piir­konnas ja sellest ida pool. Lõu­nast haarab see ala Mahtra soos­tiku Juuru ja Kuimetsa piiril, idast piirab Pirita jõgi Kose Uuemõisani ja põhjapiiriks ongi sisuliselt Ülemiste järv. Selles piirkonnas on tegemist karstu­nud poorse pinnase sees peituva ning sadade ruutkilomeetrite ulatuses sügavate lõhede ja sala­jõgedega ühendatud veerežiimi­ga, kust Tallinn saab joogivee ja millest piisake jõuab täna veel looduslikul teel ja puhtana Saku mõisaparki.

Järvevana proovilepanek

Ülemiste järve lugu kuulub rah­vajuttude poole pealt nn rända­vate järvede hulka, tegemist on tüüpilise põhjaeestilise looga. Muistsetes juttudes on selline vetevald elusolend ja ehk peaks Tallinna uputamise ähvardust tõsiselt võtma, sest see järv on ennegi õhku tõusnud ja asukoh­ta vahetanud.

Veelgi tõsisemaks peaksime muutuma, kui oleme aimu saa­nud, kui tohutult suure veteil­maga meie jalge all tegelikult tegemist on. Saku soo on selle üks ilming, Ülemistet võime ni­metada kõigest meie järve vee­kraaniks ja täna pulbitsevat Nõiakaevu selle tervist mõõt­vaks kraadiklaasiks. Et Saku mõisatiik ei saaks solgipangeks, selleks on mitmed Saku valla külad astunud Nabala Keskkon­nakaitse Ühingu liikmeks. Et terve mõistus on säilinud ja puh­tast keskkonnast hoolimine pole kadunud, selle tõestuseks on Nabala-Tuhala toetuseks antud üle 64 000 allkirja ja Tuhala Nõiakaevu valimine Eesti Imeks 2012.

Muistseid lugusid on põlvest põlve edasi antud, et igaüks võiks siit enda jaoks moraali leida. Ja õpetus on siin ju selgemast selgem: inimesel pole õigust looduse protsessidesse ulatuslikult sekkuda. Näeme, et isegi jõetammi laudadega jama­misel on otsesed tagajärjed. Näiteks võib üks lauakõrgus tammil tähendada Vääna jõe pu­hul sadat hektarit raiskus põldu või liigniiskusest kidurat metsa. Kuidas aga võiks meid mõjuta­da vetevaimu vihastamine kae­vandajatel siiani plaanis oleva Õismäe suuruse ja -sügavuse augu kaevamisega keset Nabala järve, selle võiks targu proovi­mata jätta.

Pärandiaasta juhtmõte kõlab: „Pärijata pole pärandit". Meie kohus pole üksnes hoida päritud lugusid muuseumis või arhiivis, vaid pärandada edasi koos oma suhtumise ja hoiakuga, elada neid lugusid pidades ja lugu pidades. Siis on ka tulevastel põlvedel võimalik sama lugu uuesti mõtestada.