Munder vale, aga vaenlane õige

Eesti meeste valikud Teises maailmasõjas määras peamiselt Nõukogude võim ise. Võim, mida Eestis rahvas oli juba aasta kogenud.

Ühe ainukese aastaga oli selgeks saanud, millist ohtu kujutas punane paradiis. Kes kahtles, võis vaadata punakotkaste poolt purustatud Eesti linnu, võis kuulata Moskva raadiot. Mehed, kel rahvuslikku meelt ja mehisust, oleksid läinud Nõukogude väe vastu koos ükskõik kellega. Aga teisi ei olnud, Nõukogude Liidu vastu võitles meie maal vaid Saksa sõjavägi. Ja kui tuli teha valik Punaarmee ja Saksa mundri vahel, langes valik sakslaste kasuks. Me ei sõdinud Saksamaa eest, vaid sündmuste kokkusattumise tõttu pidime sõdima koos sakslastega. Me ei tahtnud üldse sõdida, kuid oma maad kaitsma olime kohustatud.

Oleks äärmiselt ebaõiglane vaikida nende meeste teenetest, kes järgisid rahvusliku juhtkonna kutset oma maad kaitsta. Tuleb arvata, et nii taasiseseisvumise kui ka tänase propagandasõja seisukohalt oli 1944. aasta vastupanu õige valik. Kui eestlased Narva ja Sinimägede lahinguis oma kodumaad kaitsnud poleks, saaks Venemaa õigusega väita, et rahval, kes end ei kaitse, polegi eluõigust.

Suur hulk Eesti mehi sattus 1941. aastal sundmobilisatsiooniga Venemaale, kus neid töölaagrites nälja ja raske tööga kuulekateks Nõukogude kodanikeks valmistati. Paljud hukkusid, järelejäänuist moodustati Punaarmee koosseisus Eesti Laskurkorpus, kus nad võitlesid koos Venemaalt pärit eestlaste ja venelastega. Võib arvata, et neid mehi hoidis rivis vaid soov jõuda tagasi kodumaale. Kusjuures  neil meestel puudus võimalus mundrit valida. Nad olid seatud olukorda, kas olla või mitte olla. Nad pidid teadma, et nende kojutulek toob kaasa kodumaa langemise bolðevike ohvriks. Ilmselt eestlastest punasõdurid aga ei teadnud, et sattuvad Eestimaa pinnal võitlema oma rahvuskaaslaste vastu. Seda teadis muidugi armee juhtkond. Teadis ka mõni reetur, kes sihikindlalt rakendas abinõusid, et vennatapusõda eriti julmaks muuta  nagu sündmused Avinurmes ja Porkunis tõestasid.

Me ei tea, kes olid need mehed, kes 1944. aasta septembris vahetasid Pika Hermanni tornis rippuva Saksa haakristilipu sinimustvalgega. Aga selge on see, et need mehed võitlesid bolðevike vastu. Nad võitlesid oma vanemate, naiste ja laste eest, nad tahtsid anda Eestile veel ühe võimaluse. Võimaluse sakslaste taganemise ja venelaste pealetungi vahel. See võimalus näis tookord olemas olevat.

Sinimägede, Emajõe ja Narva lahingutest räägiti okupatsiooniaastatel legende. Mälestus Eesti meeste võitlusest neis paigus aitas venestumisest hoiduda, aitas Eesti riigil taas iseseisvuda.