Näitusekoer – parim sõber ja vahva hobi kogu eluks

 (1)
Rahvusvaheline koertenäitus 2014
KoerFoto: Madis Kallas

Juba mitmendat aastat järjest tõid Haapsalu koerakasvatajad augustis Uuemõisa pargis peetud rahvuslikult koertenäituselt koju mitu suurt võitu. Kollektsioon täienes uhkete värviliste rosettide, karikate ja tiitlitega, mille pärast koertenäitustel õieti ju käiaksegi. Miks nad seda teevad? Milleks seda vaja on, kas on see lihtsalt eputamise ja raha tuulutamise koht või on kõigel sellel ka mingi mõte?

Näitustel käimise ja tõukoeranduse köögipoolest rääkisid Lääne Elule Hedi Kumm, kes on üks Haapsalu rahvusliku koertenäituse korraldajaid ja paljude auhinnatud koerte omanik, ning Kristiine Uspenski ja Veiko Väljas, kelle koerad on samuti tiitleid korjanud nii Eestis kui ka välismaal.

Kuidas saab ühest tavalisest inimesest ühel ilusal päeval koerakasvataja ja aretaja, kelle elust suure ja tähtsa osa moodustab näitustel käimine?

Kristiine: Mul on lapsest saadik koer olnud ja olen tundnud suurt huvi loomade vastu. 15aastaselt hakkasin tegelema hobustega ja mingil hetkel läks fookus koerte peale. Kui ma oma esimese samojeedi koera Yeti võtsin, ei teadnud ma näitustest midagi. Tegelikult ma välistasin alguses enda jaoks samojeedi koera tema karva pärast – nii valge! Minul pole aega teda pesta ega kammida! Aga kui selle tõu kohta rohkem uurisin, sain teada, et karvahooldus pole üldse nii keeruline, ja siis olid vastuargumendid otsas. Käisin temaga kutsikakoolis. Yeti kasvataja käis enda koertega näitustel ja läksin siis kah. See oli aastal 2005. Esimesel näitusel läks meil kohe väga hästi! Ma arvan, et kui inimene käib paar korda näitusel ja saab ebameeldiva emotsiooni, ei saa temast ilmselt ka näituseinimest. Aga kui läheb hästi, võibki sellest hobi kujuneda.

Veiko: Minul õnnestus Vene kroonus koeri treenida. Algul olin pool kuud väljaõppel. Ju vist olin liiga püüdlik – nii jäetigi mind teistele koerte treenimist õpetama. Nii et minul on 1987. aastast see „haigus” küljes. 1989 tulin kroonust tagasi ja võtsin endale oma esimese tõupuhta sakslase Urge. Selle koeraga olin Eesti politseis teenistuses ja käisime ka näitustel, aga temaga läks õnnetult – tema elu sai mürgi tõttu otsa. Järgmise koera Icequeen Klara tõin Soomest ning siis hakkas juba suurem näituse- ja võistlusteralli peale. Sakslaste puhul on olulised kaks asja: üks asi on ilu ja teine mõistus. Osa koeratõuge on lihtsalt sellised, et nad vajavad korralikku koolitust, katseid, võistlusi. Mis on oluline: ükski koer ei sünni lollina. Rumal võib küll olla tema peremees, aga igast koerast on võimalik midagi head välja võluda. Võistlustel käiaksegu selleks, et näidata, mis koeral peas toimub, kui kiiresti ja kuidas ta suudab midagi teha.

Loe edasi Lääne Elust.