Noored kotkad lahingus Ahimäe metsades
Kuna minu laps otsustas sel aastal liituda noorte kotkastega, sain minagi kutse minna oma lapsega ahimäele. Teadmata mängu olemusest läksin suure huviga kohale. Lisaks poistele oli kohal ka teisigi lapsevanemaid. Kõigepealt jagati natuke teadmisi, reegleid ja ka kogemusi paintballi mängimisest. Siis ajasime endile selga kaitsevärvi riided, pähe kiivrid ja kätte anti ka n-ö. püssid. Varustus seljas, hakkasime minema metsa. Metsas tehti meile selgeks mängu ülesanne ja jagati võistkondadeks. Kuna poisid tahtsid kindlapeale omaette pundis olla, jäid vanemad teise võistkonda. Minu jaoks oli see päris hirmutav, kuna enamus kotkaid teadsid, mis meid ees ootab. Esimese ülesande täitmisel pidid poisid varjuma metsa. Meie pidime ületama lagendiku nii, et keegi ka mängus ellu jääks. Ülesande lõpetamise märguande peale oli meie hulgas üks ainuke ellujääja. Kuna poistel oli pärast sama ülesanne, nägin selle täitmisel hulga targemaid lahendusi. Neil oli välja mõeldud oma strateegia, kuidas ületada lagendik (haavatuid veeti lausa seljas teisele poole piiri). Tänu nutikusele, oli neil ka rohkem ellujääjaid.
Esimesed ülesanded täidetud, kutsuti kõik mängulised lõunale. Kõhud kenasti pirukat ja teed täis, läksime uuesti metsa järgmist mängu mängima. Nüüd oli vaja laskemoona täis kast vastaste ala pealt ära tuua. Kasutati samamoodi erinevaid võimalusi selle kätte saamiseks.
Olen ülimalt õnnelik, et mind kutsuti kaasa oma lapsega sellist mängu mängima. Nägin poiste säravaid silmi ja õnnelikke nägusid oma vanematega koos tegutsemisel, n-ö. sõja mängimisel metsas. Minu poja sõnul võiks sellised laupäevad kogu aeg olla. Ma usun, et ka teised lapsed olid selle laupäeva pärastlõunaga väga rahul.
Suured tänud „Nutikate rebaste“ juhile Antoninale selle töö eest, mida ta poistega ette võtab ja jõudu ning jaksu ka edaspidiseks, ootame huviga järgmisi ettevõtmisi.
