Orel, miks mitte kui inimese sõber

Vahendaksin meelsasti teile üht varasuvist emotsiooni, mida kogesin koos muusikakooli laste ja õpetajatega.

Ühel pealtnäha mittemidagiütleval kolmapäeval pressisin rutiinse küsitluse käigus lastelt välja tõsiasja, et nad ei tea eriti, mida kujutab endast tõeline pillide kuningas orel.

Siit hakkas arenema mõte, et võiks asja lähemalt uurida! Õnneks oli varnast võtta tuttav organist ja nii sai kokku lepitud sobiv aeg, millal külastada hetkel Eesti kõige suuremat orelit Tallinnas Kaarli kirikus.

Et tekiks mingigi võrdlusmoment suure ja väikese oreli suhtest, siis alustasime hommikut Vändra kirikust, kus meie kooli õpetajad Merle ja Harli Maanus tutvustasid vana ja väsinud, kuid ikka veel hingitsevat pilli, millel on mänginud siinsele kandile väga oluline isik Mihkel Lüdig ise. Käisime oreli masinavärgis sees, puhusime vilesid, saime lõõtsa toore jõuga lõõtsutada ja kellel võimed lubasid, võis ka mängida orelil.

Kellel võimed ei lubanud, see vaatas niisama vesise suuga pealt.

Vändra kiriku oreli hingeeluga tutvutud, läksime edasi Tallinnasse. Erinevalt tavalistest organistidest ootas meid ees rõõmsameelne orelimängija Kristel Aer. Tegu ei olnud orelipoisiga, hoopis naisterahvas oli. Ja vot tema siis pajatas meile pikalt ja laialt sellest suurimast orelist, mis on ehitatud 1923. aastal Ludwigsburgis Wüttembergis E:F. Walker & Cie vabrikus, oopuse numbriga 2011. Ja mis selgus?

Tuli välja, et meiekandimees (mitte Korsakov!) vaid Mihkel Lüdig oli ka selle oreli saamisloole käe külge saanud. Just tema aitas nõuga kaasa selle oreli projekteerimisele ja ehitamisele ning just tema nõudmisel sai orelile 84 registrit, mis ületas tol ajal auväärse Toomkiriku oreli registrite arvu. Koos Läti kuulsa nobenäpu Alfreds Kalninsiga musitseerisid nad oreli sissepühitsemisel. Maailmas ei ole teist terviklikult säilinud orelit sellest perioodist. Kristel mängis meile seda võimsat pilli ja demonstreeris võimalusterohke instrumendi erinevaid kõlavärve. Orelimängijal on ikka sõna otses mõttes kogu mängu aja käed-jalad tööd täis ja kui palju erinevaid nuppe ja kange ja pedaale ja klahve ja... Silme eest võttis kirjuks! Jäi mulje, et lennuki juhtimine on orelimänguga võrreldes lapsemäng ja väga lennuki kokpitisarnane vaade avaneb organisti pingilt. Väga, väga võimas asi!

Kuna sealne pill on samuti väsinud seisukorras ja huvilisi käib sagedasti, siis meid päris orelisse sisse trööpama ei lubatud.. Piilusime ukse vahelt „köögi poolt" ja lasime Kristeli jutu kõrvale oreli sisemuse kohta oma fantaasial lennata.

Ka seda ainulaadset pilli lubati soovijatel mängida ja kui te nüüd tänaval hästi vaatate, siis tunnete ilmselt Vändra vahel ära need lapsed, kes on orelit mänginud - neil ei puuduta jalad maad ja nad on õnnelikumad kui teised lapsed!

Lõpetuseks mängis Kristel Aer meile veel mõned popid orelilood 17-ndast sajandist ja oligi nähtud- tehtud! Ah jaa, Kaarli kiriku altar oli tellinguid täis ja parasjagu renoveeriti altarimaali.

Mind pani mõtlema ikka see Lüdigi asi. Huvitav, kas meie ka tänasel päeval teeme nii jätkusuutlikke tegusid, et rohkem kui pool sajandit peale meie surma tuntakse meie sooritustest rõõmu ja meenutatakse hea sõnaga? Tasub vahel tegusid tehes ilmselt selle peale mõelda!

Aga et päev läheks täie ette, siis loomulikult tuli minna ka kinno ning need, kes käisid, olid veendunud, et „Kiired ja vihased 6" on kordi parem film kui „Tapjatomatite tagasitulek 2". Väärt teadmine seegi!

Parasjagu olid Tallinnas käimas vanalinnapäevad ja ettevõtmisi jagus igale maitsele. Meeletult turiste ja muud sebimist ning sinna vahele näpuotsaga eestlasi. Nooremad reisijad soovisid loomulikult melu keskele kauemaks jääda, aga vanemad inimesed toetusid elukogemusele ning ei allunud provokatsioonidele.

Seega sõitsime koju tagasi. Oli üks tore päev toredate inimestega! Loodetavasti on võimalus sääraseid õpetliku sisuga meelelahutusekskursioone ka edaspidi korraldada, sest ega muusikaõppimine ei pea olema ainult toores vaev!

Ilusat suve kõigile!

Kalev Saar
Vändra muusikakooli vaskpilli- ja trummiõpetaja