Pakri saared kui vaatamisväärsus
Teine maailmasõda tõi saarte piirkonnale kaasa hävingu ja pikaajalise laastamise. Juba Peeter I plaanide kohaselt pidi Paldiskist ja Pakri saartest saama kindlustatud tugipunkt, eelpost kaitseks välisvaenlase vastu, aga samas ka lähtekoht võimalikuks agressiooniks lääne suunas. Nüüdseks on praktiliselt inimtühjad saared saanud turistide lemmiksihiks oma iselaadse rahu ja loodusega.
Teekond Väike-Pakrile
See algab Kurkse sadamast, kust eraisikule kuuluv alus sõidutab reisiseltskonna kolme kilomeetri kaugusel asuvale Väike- Pakri saarele. Seda teekonda alustades ei saa mõttes üle ega ümber sadamas nähtud obeliskist, millel 14 Balti pataljoni luurerühma kaitseväelase nimed peale jäädvustatud. Nemad hukkusid 11. septembril 2007 alanud kaitseväelaste jalgsiretkel läbi Kurkse väina. Kokku oli teeleasunuid 22.
Väike-Pakril ringiliikumiseks on üpris spartalikud tingimused: ette antakse ratastraktoriga veetav kaheteljeline järelkäru, millel paaritollistest plankudest istepingid kasti ära mahutatud.
Et oli kõvasti sadanud, siis muutusid teed kohati põhjatuks porimülkaks või puudusid teed sootuks.
Aga see kõik ei vähendanud kaunite vaadete ilu ning maastiku omapära. Üle lahe oli selgelt paista Paldiski linn, mille alla iseseisva üksusena kuuluvad ka Pakri saared.
Kuna meie reis piirdus vaid Väike-Pakriga, siis siinkohal sellest ei räägita. Elevust ja hirmugi on kohalikes inimestes tekitanud geoloogilised uurimistööd Suur-Pakri saarele tuumajaama võimalikuks rajamiseks. Nagu väitis ühes oma sõnavõtus Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive, on S-Pakril sobivad geoloogilised tingimused tuumajaama rajamiseks.
Väike-Pakri on aastaringselt asustatud nelja taluga, kus elab kokku kuus inimest. Ühes sellises, Fredrikase talus sai ka käidud ning maitsta pererahva pakutud lõunaeinet. Talu peremees Ilmar Heinleht on ühtlasi ka OÜ Pakri Tarvas juhatuse esimees. Tema peab kolme hobust, ligi 70 lammast ja 50 lihaveist.
Virulastel oli ka võimalus traktori järelkäruga sõita mööda saart lihaveiseid otsimas. Nende leidmine oli isegi peremehele tõsine ülesanne. Niipea kui traktorimürin loomade kõrvu hakkas kostma, hakkasid kogukad veised kiirsammul mürina suunas liikuma: loom pole rumal, küllap arvasid, et süüa tuuakse (nii ju tehaksegi). Jagada oli vaid tükike linnasaia suurele loomakarjale.
Aga hea meel oli neil siiski - said tunda peremehe silitavat kätt oma turskel turjal ja sõnatut lubadust tulla teinekord õige koormaga. Nagu eluga saartel mujalgi, nii ka Väike-Pakril on ridamisi probleeme - saar on küll Paldiski linna osa, kuid saarele post regulaarselt ei jõua, ülevedu korraldatud ei ole; on juhtumeid olnud, kui kuus nädalat pole saadud poodigi.
Väikesaarte staatust reguleerib vastav seadus, Pakri saared aga selle alla ei käi. Nüüd on kuulda, et on algatatud seadusemuudatus ning saared saavad võib-olla ükskord kasutama ka neid riiklikke abinõusid, mis seadusega on ette nähtud (toetada püsiasustuse säilitamist ja laiendamist, hoida alal saarte elulaadi omapära, tagada esmaste avalike teenuste kättesaadavus jne.)
Metsmaasikad, kabel ja vene sõjaväe laga
Väike-Pakri saarel olevat varematel aegadel kasvanud Eesti suurimad ja maitsvamad metsmaasikad. Nende järele oli kohe nõudlus olemas. Ajapikku on loodus muutunud, kuid ka seekordsed matkajad ei jäänud päris ilma, mõned maasikakohad olid veel üle käimata.
Giid Anne Raiste viib ekskursandid saare ainsa pooleldi säilinud sakraalhoone - Püha Laurentsiuse kabeli juurde, mis kujutab endast nelinurkset torni ning milles saab ka kella helistada. Viimast ei soovitata kasutada, liigsed helid vaiksel saarel äratavad tühja uudishimu ja segavad matkajate mõtteid. Kabeli juures võetakse istet ning giid teeb paljud olulised asjad tulnutele selgeks. Kabeli ümber on vana kalmistu, mis vajaks kordategemist.
Suurema hulga vaatamisväärsustest moodustavad nõukogude sõjaväe maha jäetud lagunenud hooned, keldrid, tornid, majad, mille otstarvet on raske määrata. Olid ju Pakri saared läinud aastasaja 50-ndatel aastatel nõukogude lennuväe märklaudade asupaigaks.
Oli kuulda, et öised pommitajad lendasid kohale otse Kaug-Idast, poetasid oma laadungi saartele ning pöördusid tuldud teed tagasi oma baasidesse. Mandrilt tulnuid huvitab eelkõige saarte loodus, kõrge pankrannik, mis kohati on 17 meetrit kõrge. Ümberringi laiuv meri ja rikkaliku taimestikuga maapind, mis nüüd elab oma tsiviliseeritud elu.
Matkajad seavad sammud sadama poole, sest peagi saabub kiirkaater Arabella ning võtab nad pardale. Kümme minutit vahupritsmetega võitlust ja juba kinnitab laevuke oma nina sadamakai külge. Midagi uut ja mõtlemapanevat viiakse koduteele kaasa.
