Palametsa pajatused: arhitekt Matteus linnade taastamisest
„Küsite, kuidas ma arhitektina linnu tunnetan? Ikka võimalikult kõigi meeltega, mitte kunagi ainult nägemismeele kaudu, silma järele. Sageli ka haistmist appi võttes. Olen ju noorpõlves käinud paljudes Lääne-Euroopa linnades ja ikka on nende lõhnad ninna jäänud. Kui mulle öeldakse Bordeaux, siis tunnen tugevat veini ja kalade lõhna. Väga omapärane aroomide bukett on ka Pariisil.
Sõjaeelne Tartu oli romantiline linn. Oma näo ja lõhnadega, mis vaheldusid tänavate kaupa. Võru tänav ja Kaubahoovi kant lõhnasid talurahva kaupade – tökati, juhtnaha ja heeringate järgi. Barclay platsilt alates tundsin röstitud kohviubade ja lillede aroome – nii lõhnasid kesklinna kohvikud ja kondiitriärid ning Rüütli tänava keldrite lille- ja juurviljapoed.
Aga ka tänavaliikluse müra, väljakutel kõlav muusika ja laadasumin lisavad linnale midagi olulist. Kui oled mõnda aega mingis linnas elanud, sellega harjunud, siis kujuneb kõigi meeltega vastuvõetu alusel kordumatu, mitmekülgne ning ruumiline tunnetus sellest linnast. Miljöö mõjutab ju inimest ja inimene omakorda miljööd. Need mõjutused on vastastikused ning omavahel tihedalt põimunud.
On linnu, mis on mulle jäägitult meeldinud, ja linnu, mis on tõuganud eemale. Nii on mulle eriti sümpaatsed Pariis, Dresden ja Karlsruhe. Neisse tahaksin ikka ja jälle minna. Aga München ja Berliin jätsid mind külmaks. Tartu-suurustest meeldis ülikoolilinn Heidelberg. Tartu isegi huvitavamana, olnuks vaid siinne heakorrastus samal tasemel.
Minu eriline sümpaatia kuulub aga Pariisile. Üheski teises linnas ei ole ma nii ruttu kodunenud kui siin. Pariisis oli kerge orienteeruda ja ka kohalikud olid väga abivalmid. Keegi ei naernud sinu viletsa prantsuse keele üle. Kõik näisid olevat harjunud, et välismaalased ei oska korralikult prantsuse keelt ja neid tuleb aidata.
Paljukiidetud Itaalia linnad valmistasid aga pettumuse. Suvisel ajal olid nad liiga kuumad ja tolmused. Käid ja uudistad Napolit või Veneetsiat – huvitav küll, aga sinna tagasi enam ei taha. Hoopis rohkem meeldisid Alpide jalamil paiknenud Põhja-Itaalia linnad. Siin leidus ka suvel rohkelt rohelust.
1934. a sügisel oli mul võimalus koos Pallase kunstirahvaga külastada Moskvat ja Leningradi. Moskvas käis parajasti metroo rajamine ja linna keskosa ümberkujundamine. Nii et mulle jäi Moskvast mulje kui linnast tellingutes. Tänavad porised ja täis ehitusprahti. Samas väga meeleolukad, kordumatu atmosfääriga kõrvaltänavad. Vastuvõetamatu oli aga uusklassitsismi pealetung oma sammaste ja ilustustega. Selline eklektika maitses nagu sibul šokolaadiga. Ja ka ehituste kvaliteet ning viimistlus jätsid palju soovida.
Vaatamata pimedale oktoobrikuule jättis Leningradi - Peterburi vana klassitsistlik arhitektuur sügava mulje. Siinsetes ansamblites oli tunda hoogu, suurejoonelisust, tõeliste meistrite kätt. Mulle tundus see linn kohati teise Pariisina.
Kahtlemata on Tallinn Euroopa linnade seas üks omapärasemaid ja vanalinna osas ka kaunimaid. Kahju on aga sellest, et uued magalarajoonid muudavad oma standardse arhitektuuriga linna kuidagi monotoonseks ja igavaks. Tartus ei tohiks lasta nii minna.“
Vestlused toimusid 1981.–1984. aastatel
