Palametsa pajatused: Norbergi Karla – maamees linnas

Karla oli elupõline maamees ja poissmees, kes müüs oma küllaltki suurest rendimaast Vaikse ja Kooli tänava nurgal paraja tüki meie perele ja meist said head naabrid. Sest Karlal oli siiralt uskliku inimese hea süda, lahke meel ja kokkuhoidu hindav eluviis.

Maameheks jäi ta ka Keilas – olgu siis tegu kas alevi või linnaga. Rendimaad kasutas põlluna, kasvatas seal kartulit, otra ning ristikut. Seda läks vaja utele ja talledele. Lammastelt sai Karla villa ja liha, lambaliha kuulus ta igapäevase leiva juurde. Haapsalu maantee serva jäänud lodukarjamaal söötis Karla oma karja. Istus aga nende juures ja luges ajalehte. Pani seitungi kõrvale, tõstsid lambad pead ja muutusid rahutuks – midagi oli nagu valesti. Jätkas lugemist, hakkasid pudulojused jälle sööma. Kui talvel andis kodus lammastele heinu ette, siis lõikas enne kääridega rohukõrred tükkideks – loomakestel suupärasem nosida.
Karla suust ei kuulnud me kunagi ühtki roppust ega vandesõna. „Ah sa kuripatt...“ oli kõige vängem väljend, mida ta pruukis. „Jah” asemel ütles „neh” või „noneh” – see oli siis tema jaatus. Peas kandis allapoole servadega õige luitunud vildist kaabulodu, nägu oli tal tuulest ja päikesest pruuniks parkunud. Maamees mis maamees, vennastekoguduse palvemaja sage külastaja. Ka kohalikus kirikus käis, baptistidest hoidis aga eemale.

Kevaditi laenas mõnest lähedasest talust pooleks päevaks hobuse koos adraga. Kündis oma põllulapi üles, ajas kartulivaod sisse. Sügisel lõikas teravilja ikka sirbiga, heina ja segavilja võttis vikatiga. Ja pani saagi kuivama ühte-kahte korralikult tehtud rõuku. Seda maatööd Karla tundis ja armastas.

Elamine oli tal õige sopiline, õues mitmeid sarasid ja panipaiku, kuure ja lambalautu. Pliidipuud tükeldas lühikesteks juppideks, et saada otse katla või panni alla see kõige tugevam tuli. Kogu pliiti ei olnud ju mõtet kuumaks ajada. Aga meil lubas oma hästi kerge käiguga pumbakaevust tasuta vett võtta.

Jäi Karla 1950. aastate lõpul väetiks, müüs maja ära ja andis mustade päevade raha maal elanud sugulastele, et need teda vanuigi hooldaksid. Aga jõudeelu Karlale ei sobinud, tal ei olnud, millega pikki päevi täita. Püüdis midagi omatahtsi teha, see tõi kaasa pahandusi hooldajatega. Kui ta aeg-ajalt jälle Keilasse tuli ja meie poolt läbi astus, siis kurtis minu emale oma vanadusepõlve. Oma tuba, oma luba oli põlisele põlluharijale ka aedlinnas hoopis meeldivam võimalus olnud kui manulise elu kolhoosipere tingimustes. Ja ei läinud kaua, kui saabus kurb sõnum Karla surmast. Tegevuseta jäämine oli mehe murdnud. Algul hinge, siis ka keha. Aga hea naabrimees oli meile küll.