Palametsa pajatused: pallimängud männikus

Teismeliseeas uudistasin pealtvaatajana, osalt ka osalesin, tol ajal Männikus peetud pallimänge, mida oli kolme liiki – võrk-, pesa- ja jalgpall. Rahvastepalli mängisime kas koolimaja saalis või väljas hoone külje all. Seal sai löödud ka pesapalli nooremat venda laptuud, mis ei nõudnud avaramat väljakut ega meile kättesaamatumat erivarustust. Küll aga arendas õlavöö liikuvust ning stardireaktsiooni, sobides nii hästi kokku üldkehalise ettevalmistusega. Huvitav, miks tänapäeval see mõnus mäng on Keilas täielikult unarusse jäänud?

Männikus mängitud võrkpall meenutas küll rohkem seltskondlikku rannavollet kui sportmängu. Eks me olnud ka oskamatud, palli üle võrgu servimine oli juba saavutus, mis siis veel muust rääkida. Künklikul platsil mängisid segavõistkonnad – noormehed-neiud kõrvuti ja mõnelegi noorukile kujunes volle pigem kurameerimise sportlikuks formaadiks – nii nagu nüüdisajal on trendikas väljenduda. Teinekord moodustasime suure ringi ja püüdsime hoida palli võimalikult kaua õhus, lugemata mingeid punkte ja arvestamata kaotust või võitu. Lihtsalt rõõm liikumisest ja sporditüdrukute keha tärkava naiselikkuse piilumisest. Ja egas nad hoidunud oma võlusid eksponeerimast – ajad olid küll ärevad, aga loodus nõudis oma osa.

Mängude mäng oli muidugi jalgpall, koolipoistele vutt. Nii nagu meeskond oli mansa – tuletatud saksakeelsest sõnast die Mannschaft. Alati käepärast mäng, sest palliks kõlbas pea igasugune kerajas ese, väravat markeerisid kaks koolikotti või telliskivi ja vastasmängijalt saadud kossid õpetasid, hambad ristis, valu taluma.

Aga Männikus mängisid tõelised mehed seda tõelist jalgpalli erapooletu kohtuniku vilepartii saatel. See oli tõeliselt ründav ja resultatiivne mäng, mida näitas juba meeskonna formatsioon – 1-2-3-5! Võhikule selgituseks: 1 turskem ja tugevam mees väravas, 2 kaitsjat jõulisema löögiga talle toeks, 3 poolkaitsjat palli keskväljakule toimetamas, kus ootas ees edurivi – 5 tormajat ehk ründajat, kes toimetasid palli vastase väravasse. 0:0 resultaat oli sellise paigutuse juures (mis sobinuks igati ka meie rahvusmeeskonnale San-Marino vastu) mõeldamatu. Väravaid löödi robinal ja publikul oli, mille üle rõõmustada.

Keila jalgpalli traditsiooniliselt populaarseim matš peeti igal kevadel naisemeeste ja poissmeeste mansade vahel. Vaatajaid tuli murdu, kisa ja omade ergutamist küllaga. Pärast mängu käis koos vennastumisega kõva vastastikune aasimine (sõnasõda, nöökamine) – see kuulus asja juurde. Mis sellest, et palliplats oli siis mõnevõrra lõunasuunas kaldu ja pesemisvõimalused higist nõretavatel ässadel puudusid – mäng oli peetud ja suvehooaeg Keila Männiku spordiplatsil alanud. Ametlikud kohtumised Eesti B või C liigas kõik alles ees.