Palametsa pajatused: Pommitajad talvises taevas, soomukid suvistel teedel

 (10)
Palametsa pajatused: Pommitajad talvises taevas, soomukid suvistel teedel
Hillar PalametsFoto: Keila Leht

1939/40. aasta talv oli Soome Talvesõja talv ja külmem kõikidest, mida talvedest mäletan. Tänu mere lähedusele Keilas siiski mõnevõrra leebem sisemaa omast, kus pakane hävitas suure osa viljapuudest. Punaväe baasid olid toonud Talvesõja ka Keila kohale taevasse, seda Edela-Soome sihtmärke pommitama suunduvate eskadrillide näol.

Mäletan päikeselisi pühapäevahommikuid – argipäevadel olime sel kellaajal ju koolis –, mil koos vanematega uudistasime pilvitus taevas mere poole lendavaid ja päikeses hõbedaste täppidena hästi eristuvaid pommituslennukite formatsioone. Ikka kolm kolmelist gruppi koos – juhtlennuk pisut ees, ülejäänud kõrval külgedel. Nähtavasti kujutas see endast eskadrilli, mis lendas küllalt kõrgelt ja aeglaselt. Tulid kuskilt lõuna poolt – hiljem saime kuulda, et Rapla lähedalt Kuusiku aerodroomilt – ja suundusid põhja, Soome rannikut ja sisemaad pommitama. Samuti Kloogalt olla sageli pommitajaid startinud, aga see ei paistnud Keilasse kätte. Kunagi ei näinud neid aga tagasi lendamas. Ju oli siis neile ette antud mingi teine marsruut, sest egas soomlaste hõre õhutõrje suutnud kõiki ründajaid alla tulistada. Hea, kui mõnelegi pihta saadi. Nii oli see 1940. a jaanuaris-veebruaris.

Aga sama aasta 17. juuni hommikul nägin, kuidas baasidest väljunud Punaarmee üksused liikusid rändkolonnides Tallinna poole. Seda sündmust mäletan millegipärast hästi ähmaselt. Küll on alles 6. klassi õpilase kodukirjand, millele järgnevalt tuginengi. Ärkasin hommikul mingist tundmatust mürinast. Ema tuli tuppa ja ütles, et seda häält teevad mööda Paldiski maanteed liikuvad Vene tankid. Panin kohe riidesse ja lippasin maantee äärde, et sõjamasinaid näha, aga jäin hiljaks. Tankid olid juba läinud, küll nägin kaitsevärvi soomusautosid. Teeserv oli keilalastega palistatud, nende hulgas hästi palju poisse. Kui eemalt hakkas mingi kolonn paistma, sirutasid kõik kaelu, et näha, mis väeliik tuleb. Oli ratsaväge, peamiselt aga läksid mööda jalaväelased. Kaasas voorivankrid ja sanitaarkaarikud. Ka mõningaid hobustega veetud suurtükke võis näha. Mõne üksuse sõdurid istusid veoauto kastides.

Läksin edasi Paldiski ja Haapsalu maantee ühtesaamise kohta. Seal seisis punaväelane, lipukesed käes ja reguleeris nende abil liiklust, et kolonnid omavahel segamini ei läheks. Mingi väeosa oli peatunud ja sõdurid puhkasid teeserval. Punaväelane mängis karmoškat ja mõned sõdurid lõid vene tantsu. Aeg-ajalt kuuldus ka ülevalt mootorite müra – punaste tähtedega lennukeid lendas üle Keila.

Inimesed jälgisid kõike seda küllaltki ükskõikselt. Raadios oli eelmisel õhtul teatatud , et vastavalt uuele kokkuleppele lahkub Punaarmee oma baasidest ja asub laiali üle maa. Baasidesse jäävad vaid väikesed garnisonid. Ja nüüd see toimuski.

Mõni aeg hiljem asus koolimaja lähedale männiku serva laagrisse mingi kergetankide üksus. Soomusmasinad ja meeskondade telgid paigutati puude alla varju. Aga Paldiski maanteelt oli neid hästi näha. Ilmselt tahetigi, et rahvas näeks. Vennastekoguduse palvemaja muudeti punaväelaste klubiks. Seal saalis peeti neile loenguid ja korraldati kontserte. Augustikuu õhtutel tõmmati koolimaja taha mändide vahele ekraan ja hakati rändkino aparaadiga näitama venekeelseid nõukogude filme. See oli kõigile tasuta. Eestikeelne tõlge puudus, mistõttu me ei saanud näidatavast suurt midagi aru. Küll oli huvitav see, et filme sai ka ekraani tagantpoolt vaadata. Sai film läbi, pandi grammofon mängima ja murul algas tants. Nii loodi suhteid kohalike elanikega.

PS. Kirjandi kirjutasin 1940/41. õppeaastal, mil mõningatest asjadest halvustavalt kirjutamine oleks võinud lõppeda kirjutajale halvasti. Seda juba teati.