Paldiski Gümnaasiumi õpilased käisid Prantsusmaal
Reisi esimene hommik algas 6.15 Paldiski kaubamaja eest ja jätkus Tallinna lennujaamas. Lendasime Pariisi Helsingi kaudu. Kui Prantsusmaa pealinnas lennukist välja astusime, skandinaavlastele harjumuspäraselt joped-sallid seljas, kindad käes, saime aru, et see oli täiesti otstarbetu, kuna väljas oli pea kakskümmend kraadi sooja. Ja oh neid suurlinnade transpordi mugavusi! Et rongiga Pariisi kesklinna sõita, ei pea lennujaamast lahkumagi, rong sõidab sealt seest läbi. Sellele järgnes paljudele elu esimene metroosõit. Rongijaama jõudes oli meil natuke vaba aega. Alguses ei osanudki seda kuidagi sisustada, aga algsest tagasihoidlikkusest üle saades sai hakata arhitektuuri ja kultuuri uudistama. Näiteks rongijaama lagi oli klaasmosaiik, põrandatel olid imelikud reljeefsed kiviplaadid, mis tegelikult on mõeldud pimedate liiklemise lihtsustamiseks - triipudega kivid on kõnnitee servades ja mummukestega kivid tee lõpus. Pärast ma küll jõudsin järeldusele, et need kivid ja nende otstarve on uskumatult tore. Rongijaama turvalisuse eest hoolitsesid mehikesed rohelistes riietes, punaste barettidega, kellel olid arvatavasti päris relvad käes. Edasi reisisime TGV-ga (kiirrongiga). Enamik grupist sõitis kiirrongiga esimest korda, mina küll arvasin, et kiirus on nii suur, et olen seljatoes kinni, aga see oli liiga palju oodatud. Ei saanud arugi, et me väga kiiresti sõidame, kui just aknast välja ei vaadanud või kõrvad lukku ei läinud. Pariisi ja Strasbourgi vaheline 400km möödus kiiresti, ainult ühe vahepeatuse ja kaardimänguga.
Strasbourg jättis esmapilgul väga rohelise ja üpriski väikese linna mulje. See küll pakkus mõtteainet, miks on Euroopa Parlament sellises pisikeses linnas, kui see võiks olla kusagil, kuhu on näiteks otselennud? Esimese õhtu lõpetasime pikkadesse öötundidesse ulatuva jututoaga.
Teise päeva hommik õnneks ei alanud nii vara kui esimene. Kogunema pi-dime kella kaheksa paiku. Euroopa Parlamenti liikusime mobiili GPS-i abil. Sellel päeval oli Europarlamendi liikmetel vaba päev ning õpilastele mõeldud programmis Euroscola osavõtjaid oli 20 liikmesriigist. Peale väikest hommikueinet jaotati õpilased kuude rahvusvahelisse töörühma ehk komisjoni ja edasi liiguti suurde plenaarsaali tervitussõnu kuulama. Iga kool sai ka võimaluse end ühe minuti jooksul tutvustada. Päeva peamisteks töökeelteks olid inglise ja prantsuse keel ning nendesse keeltesse toimus ka pidev sünkroontõlge, mida sai kõrvaklappidest kuulata.
Esmatutvus parlamendi tööga ning kohalolevate koolidega tehtud, suunduti lõunasöögile Euroopa Parlamendirestorani.
Lõunapausi järel sai alguse „Euromäng", mille käigus moodustati eri riikidest pärit õpilastest neljaliikmelised võistkonnad ning asuti 18 küsimusest koosnevat valikvastustega testi täitma. See oli väga huvitav, sest küsimused olid kõik erinevates keeltes. Küsimused iseenesest ei olnud rasked, kuid nende tõlkimine oli hookus- pookus. Germaani ja slaavi keeltes olevate küsimustega sai kergemini hakkama, kuid kreeka keele lahtimuukimine käis küll üle jõu. Kui mäng läbi, läksid varem moodustatud töörühmad laiali komiteede istungiruumidesse, kus peeti diskussioone Euroopa prioriteetideüle. Noortel oli üheskoos võimalus teha ettepanekuid, luues eelnõusid, mida hiljem suures plenaarsaalis hääletati. Mina olin Euroopa Tuleviku teemat puudutavas grupis. Poolalt tuli palju rohelisi mõtteid (nad olid metsakaitse koolist). Portugali õpilased soovisid huvialarakendamise võimalusi, näiteks kui nooruk on õppinud palju tantsimist või kunsti, oleks tal ka võimalus sellel alal töötada või edasi areneda.
Meie pakkusime välja, et raskustes olevatele peredele, kus on õppivaid lapsi, võiks olla rohkem toetusi, et lapsed saaks käia koolis põhikooli/gümnaasiumi lõpuni ilma, et peaks pere toetamiseks varem koolist lahkuma ja tööle minema. Ja loomulikult me lausa nõudsime tasuta ülikooliharidust. Üks Läti poiss pakkus välja, et Euroopal võiks olla ühine armee ja Euroopas võiks olla mingi ühine keel, mida kõikides riikides õpetataks teise keelena, et hõlbustada suhtlust Euroopa- siseselt ja andes reisides turvatunde, et su keelt mõistetakse ja kõneldakse. Võitvateks ideedeks said ühine armee, ühine keel ja ka tasuta haridus kõigile igas kooliastmes. Simulatsioonipäev Euroopa Parlamendis andis meile ettekujutuse sellest, kuidas näeb välja päris eurosaadikute tööpäev ning kui palju on vaja väidelda ja arutleda enne, kui ettepanekud jõustuvad. Meie reisi kolmandal päeval sõitsime Pariisi. Ühiselt käisime kahel linnatuuril, giidiks meie direktor, õpetaja Helve, kes ilmselt tunneb Pariisi sama hästi kui Tallinna. Prantsusmaal oli saabunud juba kena kevade, päike lõõmas ning paljud pidid kurbusega tõdema, et olid jätnud lühikesed püksid koju .Esimese päeva tuuri alustasime Notre Dame'ist. Kirik oli palju väiksem kui see piltidelt tundub, kuid samas väga ilus ja hooldatud. Beežikas kivim tundus täiesti veatu ja roosaknad olid ilusad sümmeetrilised - ilmselgelt oli selle kiriku kallal palju vaeva nähtud. Oma teekonda jätkasime Seine´i jõe kaldalt Louvre muuseumi poole. Uskumatu, kui palju sildu Pariisis on, pea iga saja meetri järel üks. Louvre muuseumi me seekord ei jõudnud, aga kinnitust sai turismiveebides mainitu, et sissepääsu püramiidi juures on alati järjekord. Louvre ees olevast kaarest paistis kaugustest Arc de Triomphe - meie esimese päeva retke lõpp-punk. Louvre't ja Triumfikaart ühendab pikk avenüü, Champs- Elysées, mille külgedel on luksuslikud butiigipoed ja turistilõksud. Õhtul käisime Eiffel'i torni uudistamas.
Järgmisel päeval jalutasime Montmartre´il ja tutvusime imeilusa Sacre- Coeuri kirikuga. Viimasel päeval jäi meil aega ka poodlemiseks ja prantsuse köögiga tutvumiseks.
Arvan, et enamik meist jäi reisiga rahule. Tagasi sõites polnud meil pagasiks enam ainult kohvrid, vaid uued kogemused, muljed ja mälestused kogu eluks. Aitäh õpetaja Helvele ja õpetaja Siirile!
Lisaks täname veel rahalise toetuse eest järgmisi kohalikke asutusi: Assistor AS, ESTEVE Terminal AS, Heategevusfond Uus Laine.
