Palupõhjal on nüüd helilooja Eduard Oja mälestuskivi

Eduard Oja sündis 17. jaanuaril 1905. a Tartumaal Palupõhja metsavahi pojana, suri 16. aprillil 1950. a kopsutuberkuloo­si ja on maetud Tartu Pauluse kalmistule. Ta õppis ühel ajal Eduard Tubinaga Tartu Õpetajate Seminaris. 1925. a astus ta Tartu Kõrgemasse Muusikakooli viiuli erialale, hiljem Heino Elleri kompositsiooni klassi ja oli seal Eduard Tubina õpin­gukaaslane. Tartu muusikakooli lõpetas Eduard Oja 1932. a. Pärast muusikakooli lõpetamist tegutses ta Tartus koorijuhi­na. Ta töötas mitmes koolis muusikaõpetajana ja oli aastatel 1935-1941 Tartu Kõrgema Muusikakooli muusikateooria õp­pejõud.

Suure heateoga sai hakkama endine puhjalane Toots Nor­mann, kes korraldas mälestuskivi valmistamise, paigaldamise ja avamise helilooja Eduard Oja sünnikohas Palupõhjas. Mä­lestuskivi paigaldati praeguse omaniku Heiki Laasi kinnistu­le, rahaliselt toetas Puhja Vallavalitsus mälestuskivile teksti kirjutamist.

15. juunil sel aastal korraldas Toots Normann Palupõhjas loo­duslikult kaunis kohas Emajõe ääres Eduard Oja mälestuskivi avamise.

Kohal olid ilusal kevadpäeval värvikates rahvuslikes motiivi­des riietes Kose kammerkoor, Patika külakoor ja juhendaja Heli Sepp. Nad esitasid meeleoluka Eduard Oja „Kangakudumise laulu". Mälestuskivi pühitses sisse EELK Valga praostkonna diakon Tiit Kuusemaa.

Päevakohase sõnavõtuga esines pianist, muusikateadlane ja aktiivne muusikaelu tegelane hr Vardo Rumessen. Ta rääkis Eduard Ojast, kui keerulise, vastuolulise, traagilise elusaatu-sega heliloojast. Vardo Rumesseni sulest ilmus 2007. a „Varjus ja valguses. Eduard Oja". Teose keskmes on Eduard Oja tules hävinud ooperi "Lunastatud vanne" lugu. Raamat on huviga loetav ka muusikast kaugemale lugejale. Raamat sisaldab roh­kesti helilooja elu ja tema ajastut käsitlevaid fotosid.

Eduard Oja on üks huvitavamaid heliloojaid meie heliloojate-klassikute seas. Kuigi tema helilooming ei ole eriti arvukas, on ta kirjutanud mitmeid teoseid, mis kuuluvad Eesti muusika kullafondi (klaveritsükkel 1930. aastast „Vaikivad meeleolud", samast aastast pärit „Ilupoeem" sümfooniaorkestrile, klaveri­kvintett 1935. aastast, soololaulud jt).

Kahjuks on Eduard Oja teoste ettekanded küllaltki harvad ja tema sümfoonilised teosed on jäänud tundmatuks. Siiski on viimastel aastatel ilmunud trükist mõned tema klaveriteosed ja 2007. aastal ilmutas kirjastus Eesti Raamat ka Vardo Ru­messeni raamatu Eduard Oja elust ja loomingust. Kirjastuse Estonian Classics väljaandel ilmus 2008. aastal CD-heliplaat Eduard Oja kammermuusikaloomingu paremikuga. Edaspidi on kavas Tallinn-Tartu maantee äärde Laevas paigutada vastav teeviit, kust algab 9 kilomeetrit kulgev metsatee Eduard Oja sünnitallu. Samas asub ka Alam-Pedja Looduskool.

Nagu rõhutas oma sõnavõtus mälestuskivi avamisel Vardo Rumessen, vääriks Eduard Oja looming käesoleval rahvusliku kultuuripärandi aastal senisest enamat tutvustamist.

Igor Jõeleht esitas akordionil Eduard Oja pala „Suveööl". Päe-va aitas siduda tervikuks Kaarel Tuvike.