Pensionärid tegid ekskursiooni Rannarootsi maile
Käesoleval suvel võtsime juba osa ekskursioonist Viljandimaale ja 13. augustil käisime giidi saatel rannarootslaste radadel. See on omapärase kultuuri ja loodusega piirkond. Viimast iseloomustavad rohked rannaroostikud, järved, liivarannad, männikud ja liigirikka taimestikuga puisniidud. Loomulikult ei jõudnud me piiratud aja tõttu tutvuda lähemalt puisniitudega, küll aga mõnegi ajaloolise objektiga. Nii jättis tugeva mulje iidne Harju-Risti kirik, millel on ainulaadne poolkumer torn.
Selles kirikus on 1641-1684 pastorina teeninud Johann Forselius, endine Tallinna Toomkooli rektor. Ta oli samaaegselt ka Harju-Madise pastor ja kogus äärmiselt väärtuslikku materjali rahvauskumustest ning kommetest.
Nõval imetlesime väikese külakogukonna aktiivsust kiriku ja pastoraadi korrastamisel ja selle ümbruskonna vaimsuse hoidmisel. Pärast Põõsaspea rannal avanenud kauneid merevaateid tundus, et tugev tuul on meil ka kõhud tühjaks puhunud, nii et tuli abi otsida Roostalt, kus oma energiat maitsva lõuna abil taastasime.
Mida üks oma kodusse kiindunud inimene teha suudab, seda kogesime Lyckholmi praeguse nimega Saare mõisas.
Lyckholm on kuulunud Rosenite suguvõsale enam kui 270 aastat. Rosenid elasid Eestis 1282. aastast ja kasvasid selle ümbrusega kokku. Friedrich või Rosenil, kes haldas Lyckholmi pärast 1918.a, olid head suhted Pürksi põllutöökooliga ja 1930.a asutas ta sellise kooli ka Lyckholmi.
See oli oma aja kohta unikaalne kool, mis andis kohalikele elanikele põllumajanduslikku haridust, mille maksumus oli neile jõukohane. Ka oli teooria ühendatud praktilise tööga mõisamajapidamises.
Kui 1941.a Friedrich Rosen oma perega oli sunnitud lahkuma Saksamaale, jäi ta teismelisele pojale Lyckholmi mõis muinasjutumaaks, kuhu ta üha tagasi ihkas.
Pärast eesti iseseisvumist sai see võimalikuks, kuid mõisamaja seisis siis varemetes.
Kõrvalhoonetest oli püsti vaid tall. Suurte pingutuste ja isiklike säästude hinnaga avati 1997. a selles kõrvalhoones Lyckholmi muuseum, kuhu kohalikud elanikud on toonud olmetarbeid, käsitöid ja põllutööriistu, mis on olnud kasutusel viimase 100 aasta jooksul.
Ka mõisahoone, mille ees punavad roosid, on nüüd katuse all ja pakub nii ekskursioone kui ka soovijatele ööbimisvõimalusi.
Meie reisi lõpp-punktiks oli Haapsalu, mis on küll meile kõigile tuttav, aga ometi pakkus piiskopiloss palju avastamisrõõmu neile, kes polnud seal mõnel aastal käinud.
Kuulsime täiendatud andmeid kiriku ja konvendihoone kohta ning liikusime läbi väljakaevamiste käigus avastatud põnevate ruumide. Meeldiv oli ka jalutuskäik rannapromenaadil, sest ilm oli päikesepaisteline, õhk värske ja mahe.
