Pereema: kolisime pealinnast maale - ei taha mõeldagi, et tegime vale otsuse

 (54)
Pereema: kolisime pealinnast maale - ei taha mõeldagi, et tegime vale otsuse
Foto: Rene Suurkaev

Õigem oleks vist alustada kohe algusest. 2002.a suvel lõpetasime Liivoga mõlemad koos Tartus Maaülikooli ja juhuse tahtel pakuti Liivole tööd Tallinnas. Kolisimegi koheselt pealinna, sest värskelt kõrgkooli lõpetanutel on suurlinnas kergem läbi lüüa ja nii ka meil läks.

2003.a. abiellusime ja 2004.a. alguses rõõmustasime meie pere esimese titeootuse uudise üle. Vaatamata headele tasuvatele töökohtadele pealinnas teadsime sisimas kogu aeg, et lapsi kasvatada pealinnas me ei soovinud - hing ihkas maale. Meid ootas juba aastaid tühjana seisnud maja Miilas, mis oli Liivo kodu olnud enne ülikooli asumist. Meid võlus koheselt asukoht - mõnusalt metsa servas ja suuremast teest eemal. Tundsime kohe, et siia rajamegi oma perele kodu, kus saavad joosta meie lapsed kui ka lapselapsed.

2004.a. sügisel kolisimegi maale elama ja juba kuu aega hiljem oligi meid kolm. Esimene suurem mure tabas meid 2005.a. suvel, kui meie salvkaev kuiva suve tõttu veest tühjaks jäi. Joogivett olime sunnitud tooma Lavi allikalt ning pidime pidevalt tegema valikuid, kas pesta nõusid, pesu või ennast, sest need kolm suuremat veekuluga tegevust ühte päeva ei tohtinud sattuda. Vett ei jagunud. Selline pingeline veekuluga kalkuleerimine ei olnud kerge, kui peres kasvas väike laps ja järgmine laps oli tulekul.

Seotud lood:

2005.a. sügisel otsustasime teha kalli investeeringu, mida maksame pangale tagasi veel aastaid, sest sel ajal sai puurkaevu rajamise toetust vallast vaid 5000 krooni. Otsus rajada uus puurkaev oli hädavajalik, sest kui pere suureneb, siis olemasolevas kaevus vee vähesus avaldub aina teravamalt. Kuna oli pehme ja lumevaene talv, siis 2006.a jaanuari esimestel päevadel saimegi omale puurkaevu. On nii hästi meeles, kui puurkaevu puurija ütles, et selle 35 meetrit sügava kaevuga jaguks vett kogu külale. Olime väga õnnelikud, et saime sellest hetkest hakata vett tarbima vastavalt pere vajadustele. Puhtuse poolest oli uuest puurkaevust saadav vesi suurepärane. Üks maal elamise eeldus ongi ju looduslikult saadav puhas joogivesi.

Nüüdseks on meie peres kasvamas kolm last ning kõik nad naudivad puhast joogivett ning veemõnusid - eriti suur lemmik on suvel oma kodus olev bassein. Ilma puurkaevuta poleks meil ka aiamaad, kust lapsed maasikaid, vaarikaid, kurke, herneid korjata saavad, sest kui ei saa taimi kasta, siis pole ka saaki, mida korjata.

Kuid alates 2011.a. sügisest, mil VKG avaldas esmakordselt soovi fosforiidi uuringuteks, on varjutanud murepilved meie kodu, sest pidev mure jätkuva puhta põhjavee olemasolu pärast on väga suur. Kuna igapäevaselt on meie kodus arutelud fosforiidi uuringute teemal, siis kuuleme pidevalt meie pere noorimat 2,5 aastast poega laulmas laulu "On Virumaa virulaste hoida, on Virumaa virulaste kaitsta".

Maapõueseaduse kohaselt on uuringuloa või kaevandamisloa omanikul kohustus hüvitada tekitatud kahju sõltumata oma süüst, kuid ainult kümne aasta jooksul uuringu- või kaevandamisloa kehtivuse lõppemisest. Võimalik, et puuritakse ka sügavam puurkaev või siis osadele (kaugemal elavatele nagu meie) veetakse vett tünniga. Lubatakse rajada ühisveevärk, kuid me elame nii kaugel, et vesi kipub torudes roiskuma minema ning kas see vastaks joogiveele kehtestatud normidele. Mis saab aga edasi kui 10 aastat möödas - vee eest tuleb hakata endal tasu maksma ja aedvilju sellega küll enam kasta ei jõua. Seega on aedvilju odavam poest osta ja basseini kasutamisest saaks vaid unistada, sest basseinis peab vett tihti vahetama, kuna seisev vesi kipub roiskuma.

Kolme lapse emana ei kujuta enam ettegi, et käin täiskohaga tööl ja siis koju tulles pesen nõud ja kogu pere musta pesu käsitsi - hetkel minu suured abimehed on nõudepesumasin ja automaatpesumasin, kui aga vesi toodaks kohale tünniga (kas see joogiveele kehtestatud nõuetele üldse vastaks?), siis paraku need masinad ei tööta. Siis aga peaksin seda kõike tegema ju lastega koosveedetud aja arvelt. Sellega kaasneks ka veel meeletu pottide viisi vee soojaks tegemine pliidil - praegu teeb selle suure töö ära boiler. Seega peaksin töölt koju jääma, kuid kuidas tasuda siis olemasoleva puurkaevu laenu?

Kuna meie perele meeldib maal elada ja selle võlusid nautida, siis ei kujuta ettegi, et peaksime minema ajas tagasi ning jällegi linna kolima. Me võime küll linnas tööl käia, kuid mitte linnas elada!